Seedermännipähkel

Seedermännipähklid

Euroopa seedermänni käbi seemnetega

Seedermännipähkel (kõnekeeles seedripähkel) on seedermänni seeme. Seda saab seedermänni käbidest.

Teaduslikus mõttes ei ole nad pähklid.

Seedermänni pähklid on pisikesed, kuid väga õlirikkad. Seedermännipähkliõli koosneb peamiselt küllastumata rasvhapetest, eriti 9-oktadetseenhappest (16–23%) ning 9,12-oktadekadieenhappest ja 9,12,15-oktadekatrieenhappest (kokku 70–78,5%). Küllastunud rasvhappeid on 6–7%. Rasvhapetele lisaks on seal ka 1,3–1,7% fosfolipiide.

Need sisaldavad ka rohkesti B-rühma vitamiine ja D-vitamiini, samuti antioksüdante. Vett on seemnetes toorelt 36%, õhkkuivanuna 9,3%. Süsivesikute sisaldus sõltub sellest, kui küps on seeme ja kui palju aega on seemne valmimisest möödunud. Seedripähklite energiaväärtus on 6,27 kcal/g.

Seemnete rasvasisaldus on keskmiselt 52,8–68,1%. See sõltub kasvutingimustest. Mida enam põhja pool seedermänd kasvab, seda rohkem sisaldavad tema seemned rasvu. Seevastu põud halvendab tunduvalt nii seemnete kvaliteeti kui rasvasisaldust. Seni täheldatud absoluutne rasvasisalduse maksimum on olnud 68,8% ja miinimum 46,2%.

Seedermännipähklid kuuluvad loomulike toiduainete hulka. Sellepärast puuduvad vastunäidustused nende tarvitamiseks nii toidu kui ravi eesmärkidel. Eriti kasulik on nende söömine immuunpuudulikkuse, allergia, ateroskleroosi, südame isheemiatõve ja seedeelundkonna haiguste korral.

Seedripähklite söömine võib rikkuda maitsmismeele. Inimestelt on tulnud palju teateid selle kohta, et üks-kaks päeva pärast seedermännipähklite söömist tekib suhu kibe või metallimaitse. Maitsmismeel taastub igasuguse arstiabita mõne päeva kuni nädala jooksul. Kõik niisugused teated käivad üksnes Hiinas kasvanud seedermännipähklite söömise kohta. ^[1]

Viited

1. Taste disturbances after pine nut ingestion M. Mostin. European Journal of Emergency Medicine. 2001. aasta märts. 8. kd., lk. 76