Seemisnahk (kõnekeeles ka samss) on pehme, veniv ja pestav materjal, mida valmistatakse rääsparkimise teel loomanaha sisemisest kihist. Lihvimise tulemusel saadakse ühtlane karvastatud pealispinnaga nahk. Peamiselt tehakse seemisnahka tänapäeval lamba- või talle-, vähemal määral kitse-, põdra- või hobusenahast. Sünteetilist seemisnahka toodetakse polüvinüülalkoholist või viskooskiust.[1][2][3]
Algselt tehti seemist Euroopa antiloobi nahast, millest tulenes ka nahasordi prantsus- ja ingliskeelne nimetus chamois. Vastavat tehnikat tunti juba 18. sajandi algul, eriti populaarseks muutus seemisnahk 20. sajandi alguses, kui sellest hakati valmistama autopuhatustarbeid.[4]
Eelkõige kasutatakse seemisnahka rõivaste ja jalatsite valmistamiseks nagu kindad, saapad ja püksid, kuid sellest tehakse ka majapidamistarbeid ja autosisustust. Kuna seemisnahka ei kaitse värvikiht, imab see poorne materjal kergesti niiskust ja mustust ning seemisnahksete toodete (nt jalatsite) kaitseks kasutatakse niiskuskindlaid aerosoole. Seemisnahka puhastatakse kas kuivmeetodil, kraapides seda kummi või kiviga, puhastusvahu abil või ka šampooni või puhastuslahusega. Märgpuhastuse korral tuleb seemist pärast töötlemist taas harjaga karestada.[1][2][3][5]