See artikkel räägib seriaalist; romaani kohta vaata artiklit Seitseteist kevadist hetke (romaan) |
Žanr | luurepõnevik |
---|---|
Režissöör | Tatjana Lioznova |
Stsenarist | Julian Semjonov |
Peaosades |
Vjatšeslav Tihhonov, Leonid Bronevoi, |
Filmistuudio | M. Gorki nimeline Filmistuudio |
Aasta | 1973 |
Esilinastus | 1973 |
Kestus | osade pikkus 65–79 minutit |
Riik | NSV Liit |
Keel | vene |
IMDb profiil |
"Seitseteist kevadist hetke" (vene keeles "Семнадцать мгновений весны") on 1973. aastal esilinastunud teleseriaal Nõukogude välisluure tegevusest Teise maailmasõja lõpukuudel.
Seriaali aluseks on Julian Semjonovi romaan "Seitseteist kevadist hetke", mille põhjal valmis 12-osaline kultusseriaal Nõukogude luure majorist Maksim Issajevist ehk SS-Standartenführer Max Otto von Stirlitzist, kes Saksa Kolmanda Riigi Julgeoleku Peaameti välisluureosakonnas töötades hankis Nõukogude riigi juhtkonnale poliitilist informatsiooni Saksa riigi juhtkonna siseringist. Frankfurter Allgemeine Zeitungi korrespondent kirjutas 1973. aastal: "Kui Stirlitz kõnnib mööda Berliini tänavaid, on Moskva tänavad tühjad".[1] Sellega tabati üsna hästi seriaali saatnud menu.
2009. aastal valmis algupärase mustvalge seriaali koloreerimisel värviline versioon. Kuigi kasutati originaali materjale, kärbiti neid tunduvalt. 16:9 formaadi saamiseks kärbiti ka kaadrit ülevalt ja alt. Koloreerimisele ja heliefektide lisamisele kulus umbes kolm aastat.[2][3] Värvilise versiooni esilinastus algas 4. maist 2009 telekanalil Rossija pealkirjaga «„Семнадцать мгновений весны“. Возвращение легенды!» ('Seitseteist kevadist hetke. Legendi tagasitulek').
1998. aastal valmis algupärasest teleseriaalist rääkiv kaheosaline film "Seitseteist kevadist hetke, 25 aastat hiljem" (vene keeles "«Cемнадцать мгновений весны» 25 лет спустя"), kus selgitatakse mitmeid detaile, mida vaataja ei saanud enne teada või mida oli poliitilistel põhjustel võimatu varem avaldada.[4]
Näitleja | Tegelaskuju | |
---|---|---|
Wilhelm Burmeyer | Reichmarssal Hermann Göring | |
Leonid Bronevoi | SS-Gruppenführer Heinrich Müller | |
Fritz Diez | Adolf Hitler | |
Lev Durov | provokaator Кlaus | |
Jekaterina Gradova | Кatrin Kinn (Кatja Kozlova) | |
Jevgeni Jevstignejev | professor Werner Pleischner | |
Vladimir Jemeljanov | kindralfeldmarssal Wilhelm Keitel | |
Andro Kobaladze | Jossif Stalin | |
Leonid Kuravjov | SS-Obersturmbannführer Kurt Eismann | |
Vassili Lanovoi | SS-Obergruppenführer Karl Wolff | |
Rostislav Pljatt | pastor Fritz Schlag | |
Nikolai Prokopovitš | SS-Reichsführer Heinrich Himmler | |
Vjatšeslav Tihhonov | SS-Standartenführer Max Otto von Stirlitz | |
Oleg Tabakov | SS-Brigadeführer Walther Schellenberg | |
Vjatšeslav Šalevitš | Allen Dulles | |
Mihhail Žarkovski | SS-Obergruppenführer Ernst Kaltenbrunner | |
Konstantin Želdin | SS-Obersturmbannführer Wilhelm Holtoff | |
Juri Vizbor | Reichsleiter Martin Bormann | |
Jefim Kopeljan | kaadritagune hääl |
Filmi peaosatäitja on Vjatšeslav Tihhonov, kes sai selle osa eest Leonid Brežnevilt Lenini ordeni; Stirlitzi tegelaskuju prototüübiks oli Nõukogude luure poolt värvatud RSHA IV osakonna (Gestapo) SS-Hauptsturmführer Willi Lehmann, agent A-201/Breitenbach.
Lugematuteks anekdootideks on andnud ainest kaadritagune hääl, kes väljendas peamiselt Stirlitzi mõtteid ja kommenteeris filmi sisu. See hääl kuulus Jefim Kopeljanile.
Kangelasliku ja tabamatu Nõukogude luuraja Stirlitzi tegelane ja tegevus on andnud alust paljudeks Stirlitziga seotud anekdootide süžeedeks.
{{netiviide}}
: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)