Seksuaalse ärakasutamise juhtumid katoliku kirikus on katoliiklike preestrite, nunnade ja usuorganisatsioonide liikmete laste seksuaalse väärkohtlemise juhtumid. 20. ja 21. sajandil on juhtumid hõlmanud palju süüdistusi, uurimisi, kohtuprotsesse, süüdimõistvaid kohtuotsuseid ja paljastusi vaimulike aastakümnetepikkuste katsete kohta varjata teatatud juhtumeid.[2][3] Väärkohtlemise alla kuuluvad enamasti poisid, aga ka tüdrukud, mõned nooremad kui kolm aastat vanad, kuid enamus vanuses 11–14 aastat.[4][5][6] Kriminaalasjad ei hõlma enamasti täiskasvanute seksuaalset ahistamist. Väärkohtlemise ja varjamise süüdistused hakkasid avalikkuse tähelepanu äratama 1980. aastate lõpus.[7] Paljud neist juhtumitest räägivad aastakümnete pikkusest väärkohtlemisest.
Juhtumeid on algatatud ka katoliikliku hierarhia liikmete vastu, kes varjasid seksuaalse väärkohtlemise süüdistusi ja viisid kuritöö toime pannud preestrid avaliku tähelepanu alt teistesse piirkondadesse, kus väärkohtlemine jätkus.[8][9]
1990. aastateks hakkasid juhtumid pälvima märkimisväärset meedia ja avalikkuse tähelepanu paljudes riikides, sealhulgas Kanadas, Ameerika Ühendriikides, Tšiilis, Austraalias ja Iirimaal ning muudes Euroopa osades.[10][11] 2002. aastal viis Boston Globe'i uurimine selle teema meedias laialdase kajastamiseni Ameerika Ühendriikides. Euroopas, Austraalias, Tšiilis ja Ameerika Ühendriikides on paljastanud laialdast väärkohtlemist, kajastades nii pikaajalise väärkohtlemise ülemaailmseid mustreid kui ka kiriku hierarhia struktuuri regulaarseid püüdeid varjata vägivallategusid.
Ajavahemikul 2001–2010 uuris Püha Tool seksuaalse väärkohtlemise juhtumeid, milles olid kahtluse all umbes 3000 preestrit, kellest mõned olid seksuaalselt kuritarvitanud oma ohvreid viiskümmend aastat tagasi.[12]Roomakatoliku kiriku piiskopkonna ametnikud ja teadlased väidavad, et vaimulike seksuaalset väärkohtlemist üldiselt ei arutata ja seetõttu on seda raske mõõta.[13]
Kiriku hierarhia liikmed on väitnud, et meedias kajastamine oli ülemäärane ja ebaproportsionaalne ning et selline kuritarvitamine toimub ka teistes religioonides ja institutsioonides. See hoiak ehmatas kriitikuid, kes nägid seda kui ettekäänet kirikusisese väärkohtlemise lahendamise vältimiseks.[14]
2001. aastal Johannes Paulus II tegi avaliku vabanduse ja nimetas seksuaalset väärkohtlemist kirikus "olevat Jeesuse Kristuse õpetusega sügavas vastuolus".[15]Benedictus XVI vabandas, kohtus ohvritega ja rääkis oma "häbist" väärkohtlemise osas. Ta ärgitas toimepanijad kohtu alla andma ja mõistis hukka kirikuvõimude väärkäitumise.[16][17] 2018. aastal süüdistas paavst Franciscus, Tšiili konkreetsele juhtumile viidates, ohvreid valetamises,[18] kuid aprillis vabandas ta oma "traagilise vea" pärast[19] ja augustis avaldas "traagilise ajaloo" tõttu "häbi ja kurbust".[20]
Franciscus kutsus 21.–24. veebruaril 2019 Vatikani linnas kokku neli päeva kestnud tippkohtumise, kus osalesid maailma kõigi piiskopikonverentside presidendid, et arutada katoliku kiriku vaimulike seksuaalse väärkohtlemise ärahoidmist.[21] Paavst Franciscus tegi 2019. aasta detsembris põhjalikke muudatusi (mis on kõik kahtluse alla seatud), mis võimaldavad väidetavalt kiriku sisehierarhia toimimise suuremat läbipaistvust.[22][23]
↑Bush R. & Wardell H.S. 1900, Stoke Industrial School, Nelson (Report of Royal Commission On, Together With Correspondence, Evidence and Appendix) Government Printer; Wellington, 8.
↑Ulrich L. Lehner, Mönche und Nonnen im Klosterkerker: ein verdrängtes Kapitel Kirchengeschichte. Kevelaer: Verl.-Gemeinschaft Topos Plus, 2015. Shorter English version under the title: Monastic Prisons and Torture Chambers (Eugene, OR: Wipf and Stock 2014)