Sidusrühmade teooria

Sidusrühmade teooria põhineb organisatsiooni juhtimisel ja ärieetikal moraalsete väärtuste vaatepunktist. Teooria on täpsemalt sõnastanud R. Edward Freeman oma raamatus „Strategic Management: A Stakeholder Approach“. Raamat identifitseerib korporatsiooni sidusrühmasid ning kirjeldab ja soovitab meetmeid, mida hallates on võimalik pöörata nõuetekohast tähelepanu nende rühmade huvidele.[1]

Traditsioonilist viisi majandava ettevõtte vaatepunktist on kõige olulisemateks ettevõtte omanike ja aktsionäride huvid, millest tuleneb siduv usaldusel põhinev kohustus panna nende vajadused esikohale tootmaks neile lisaväärtust. Sidusrühmade teooria järgi on olulisel kohal lisaks veel ka töötajate, klientide, varustajate, finantseerijate, kommuunide, valitsusasutuste, fraktsioonide, kutseliitude ja ametiühingute huvid.

Sidusrühmade teooria integreerib strateegilise vaatenurga alt ressursipõhise ja turupõhise vaate, lisades neile veel sotsiaalpoliitilise tasandi. Ühe levinud versiooni kohaselt sidusrühmade teooria püüab määratleda konkreetseid ettevõtte sidusrühmasid ning seejärel uurib milliste tingimustega seoses juhid neid sidusrühmadena käsitlevad.[2]

Teooria areng

[muuda | muuda lähteteksti]

Mitmed artiklid ja raamatud üldiselt tituleerivad R. Edward Freemani sidusrühmade teooria isaks.[3] Tema raamatut „Strategic Management: A Stakeholder Approach“ on laialdaselt nimetatud sidusrühmade teooria vundamendiks. Autor ise aga rõhutab mitmete teiste teooriate olulisust oma lähenemise kujundamisel , tuues välja strateegilise juhtimise, ettevõtte planeerimise, süsteemide teooria, organisatsioonide teooria ja ettevõtte sotsiaalse vastutuse. Selles valdkonnas tehtud teadustööd uurivad sidusrühmade kontseptsiooni ja silmapaistvust või erinevate sidusrühmade olulisust konkreetsele ettevõttele.

Hilisemates akadeemilistes töödes, mis selgitavad ja teoretiseerivad sidusrühmade teooria üle, on oma panuse lisaks andnud veel Donaldson ja Preston (1995)[4]; Mitchell, Angle ja Wood (1997)[5]; Friedman ja Miles (2002)[6] ja Phillips (2003).[7]

Donaldson ja Preston väidavad, et teoorias on mitmesuguseid aspekte, mis üksteist vastastikku toetavad: kirjeldav, instrumentaalne ja normatiivne.[8] Kirjeldav lähenemine aitab mõista ja selgitada ettevõtte tunnuseid ning käitumist, hõlmates ettevõtte juhtimist, juhatuse arvestamist tarbijaskonnaga, juhtide nägemust ettevõtte haldamisest ning ettevõtte enda olemust.[9] Instrumentaalne lähenemine kasutab empiirilist andmestikku identifitseerimaks kokkupuuteid juhatuse ja sidusrühmade vahel ning ettevõtte eesmärkide saavutamist.[10] Normatiivne lähenemine, mida Donaldson ja Preston teooria tuumana käsitlevad, uurib ettevõtte funktsiooni ning tuvastab moraalsete ja filosoofiliste direktiivide rakendamist ettevõtte haldamisel ja juhtimisel. Alates Donaldsoni ja Prestoni artikli avaldamisest aastal 1995 on seda peetud põhjapanevaks viiteks teadlastele antud valdkonnas, olles tsiteeritud rohkem kui 1100 korda.

Mitchell tuletas sidusrühmade tüpoloogia tuginedes võimu tunnustele, legitiimsusele ja pakilisusele.[11] Uurides eelpool mainitud tunnuste kombineerivust binaarsel viisil, tuletas ta 8 sidusrühmade liiki koos nende mõjuga organisatsioonile. Friedman ja Miles uurisid riiakate suhete mõju sidusrühmade ja ettevõtete vahel, tutvustades sobivaid/mittesobivaid huve ning möödapääsmatuid/juhuslikke kokkupuuteid täiendavate tunnustena orienteerumaks suhete reguleerimisel.[12] Robert Allen Phillips hakkas eristama õigustatud ja õigustamata sidusrühmi.

Vaata ka

[muuda | muuda lähteteksti]

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ Freeman, R. Edward (1984). Strategic Management: A stakeholder approach. Boston: Pitman. ISBN 0-273-01913-9.
  2. ↑ Phillips, Robert (2003). Stakeholder Theory and Organizational Ethics. Lk 66. ISBN 1576752682.
  3. ↑ Laplume, André; Karan Sonpar; Reginald Litz (detsember 2008). "Stakeholder Theory: Reviewing a Theory That Moves Us". Journal of Management. 34 (6): 1152–1189. DOI:10.1177/0149206308324322. Originaali arhiivikoopia seisuga 24. oktoober 2016. Vaadatud 13. jaanuaril 2017.
  4. ↑ Donaldson, Thomas; Preston, Lee E. (1995). "The Stakeholder Theory of the Corporation: Concepts, Evidence, and Implications". Academy of Management Review. 20 (1): 65–91. DOI:10.5465/amr.1995.9503271992. JSTOR 258887.
  5. ↑ Mitchell, Ron; Agle, BR; Wood, DJ (1997). "Toward a Theory of Stakeholder Identification and Salience: Defining the Principle of Who and What Really Counts". Academy of Management Review. 22 (4): 853–886. DOI:10.2307/259247. JSTOR 259247.
  6. ↑ Friedman, Andrew L.; Samantha Miles (2006). Stakeholders: Theory and Practice. Oxford University Press. ISBN 978-0199269860.
  7. ↑ Phillips, Robert (2003). Stakeholder Theory and Organizational Ethics. Berrett-Koehler Publishers. ISBN 1-57675-268-2.
  8. ↑ Donaldson, Thomas; Preston, Lee E. (1995). "The Stakeholder Theory of the Corporation: Concepts, Evidence, and Implications". Academy of Management Review. Academy of Management. 20 (1): 70–71. DOI:10.2307/258887. JSTOR 258887.
  9. ↑ Donaldson, Thomas; Preston, Lee E. (1995). "The Stakeholder Theory of the Corporation: Concepts, Evidence, and Implications". Academy of Management Review. Academy of Management. 20 (1): 70. DOI:10.2307/258887. JSTOR 258887.
  10. ↑ Donaldson, Thomas; Preston, Lee E. (1995). "The Stakeholder Theory of the Corporation: Concepts, Evidence, and Implications". Academy of Management Review. Academy of Management. 20 (1): 71. DOI:10.2307/258887. JSTOR 258887.
  11. ↑ Mitchell, R. K.; Agle, B. R.; Wood, D. J. (1997). "Toward a Theory of Stakeholder Identification and Salience: Defining the Principle of Who and What Really Counts". Academy of Management Review. Academy of Management. 22 (4): 853–886. DOI:10.2307/259247. JSTOR 259247.
  12. ↑ Friedman, Andrew L.; Miles, Samantha (2002). "Developing Stakeholder Theory". Journal of Management Studies. 39 (1): 1–21. DOI:10.1111/1467-6486.00280.