Sinine villimardikas | |
---|---|
Sinine villimardikas | |
Taksonoomia | |
Riik |
Loomad Animalia |
Hõimkond |
Lülijalgsed Arthropoda |
Alamhõimkond |
Kuuejalgsed Hexapoda |
Klass |
Putukad Insecta |
Alamklass |
Pterygota |
Infraklass |
Neoptera |
Ülemselts |
Endopterygota |
Selts |
Mardikalised Coleoptera |
Infraselts |
Cucujiformia |
Ülemsugukond |
Tenebrionoidea |
Sugukond |
Villimardiklased Meloidae |
Alamsugukond |
Meloinae |
Perekond |
Villimardikas Meloe |
Alamperekond |
Meloe |
Liik |
Sinine villimardikas |
Binaarne nimetus | |
Meloe violaceus Marsham, 1802 | |
Sünonüümid | |
|
Sinine villimardikas (Meloe violaceus) on villimardiklaste sugukonda villimardika perekonda kuuluv putukaliik.[1]
Nagu teisedki villimardiklased on sinised villimardikad enamasti suured, tiivutud, eredavärvilised, metallihelgiga, pehmekehalised putukad, kelle kattetiivad on lühenenud ja lennuvõime kadunud.
Emane villimardikas (tavaliselt paksem kui isane) muneb pinnasesse kuni mitu tuhat muna. Neist väljuvad vastsed, umbes 1 mm pikkused, ja neid nimetatakse triunguliinideks. Triunguliinid on parasiitse eluviisiga ja lasevad end harilikult erakmesilastel pessa kanda. Triunguliinid, kel õhulend koos mesilastega õnnestus, söövad esmalt ära mesilase munad. Pärast kestumist areneb tringuliinist vastne, kes toitub meest. Vastne kestub ka teist korda, muutudes ebanukuks. Ebanukust areneb pärast kestumist jalutu vastne.[2]
Vastsed, kes ennast häirituna tunnevad, niristavad kollast toksiini (inglise cantharidin, C10H12O4, CAS 56-25-7), mis toimib mürgina.
Selles artiklis on kasutatud ingliskeelset artiklit en:Meloe violaceus seisuga 03.02.2014.