Stalinistlikud repressioonid Aserbaidžaanis
Stalinistlikud repressioonid Aserbaidžaanis olid stalinistliku Nõukogude võimu kehtestatud repressioonid Aserbaidžaani NSV-s 1920. aastate lõpust 1950. aastate alguseni.
Tagakiusamise ohvriks ei langenud mitte ainult endise riigikorra ladvik, vaid ka vaimulikud, haritlased, jõukad talupojad ja muu rahvastik. Võimud hukkasid, pidasid kinni, saatsid töölaagritesse ja küüditasid elanikke. Sihikule võeti kõik, keda kahtlustati kontrrevolutsioonilistes tegevustes, spionaažis, Nõukogude-vastases propagandas või eraomandi riigistamise takistamises.
Repressioonide tippaeg oli Stalini suure terrori ajal, kui NKVD võimuladviku käsul eriti rangeid meetmeid rakendas. Sel ajal oli Aserbaidžaanis võimul Mir Jafar Baghirov (1933–1953). Nõukogude kirjanduses seostatakse teda tihti 1930. aastatel toime pandud küüditamistega ning 1937.–1938. aasta repressioonidega. Samas perestroika ajal ja pärast seda ilmunud kirjanduses ei olda tema rollis nii kindlad. Rootsi politoloog Svante Cornell on teda nimetanud Aserbaidžaani Staliniks, vene filosoof ja ajaloolane Dmitri Furman aga Aserbaidžaani Beriaks.[1][2]
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Cornell, Svante (2011). Azerbaijan Since Independence. M. E. Sharpe. Lk 41. ISBN 978-0-7656-3003-2.
Baghirov was removed from his position as first secretary of the party in Azerbaijan in July 1953, four months after Stalin's death, and "Azerbaijan's Stalin" was sentenced to be executed three years later.
- ↑ Dmitry Furman (1994). "Несостоявшаяся революция. Политическая борьба в Азербайджане (1988–1993 годы)" (PDF) (vene). Дружба народов. Lk 152. Originaali arhiivikoopia (PDF) seisuga 11. juuli 2019. Vaadatud 21. veebruaril 2019.