Stereotüüpia on korratav või ritualistlik tegevus, seisukoht või loosung. Stereotüübid võivad olla lihtsad tegevused nagu keha kiigutamine või keerukad, nagu jala üle põlve panemine või selle mitte tegemine, samuti ka ühe koha peal tammumine. Veel võib keerukaks stereotüüpseks tegevuseks lugeda liigset enese eest hoolitsemist. Need käitumismallid võivad olla inimestel, kel on vaimne alaareng, autismispektri häire, tardiivdüskeneesia ja stereotüüpiline liikumishäire,[1] uuringud on näidanud, et stereotüüpidel on seos osade skisofreenia tüüpidega.[2] Frontotemporaalne dementsus on samuti tavaline neuroloogiline korduvate käitumiste ja stereotüüpsuse põhjustaja.[3][4] On mitmeid hüpoteetilisi stereotüüpsuse põhjustajaid ning on ka mõned ravivõimalused.[5]
Stereotüüpiat nimetatakse autismi juhtudel stimming'uks, mille põhjuse hüpoteesiks on ühe või rohkema meele iseergutamine. [6] Mõisted nagu punding ja tweaking kirjeldavad korduvat käitumist, mis esinevad seoses mõne narkootikumi kõrvaltoimega.[7]
Selliste inimeste seas, kellel on frontotemporaalne lobaarne degeneratsioon, esineb stereotüüpsust rohkem kui pooltel (60%). Frontotemporaalse lobaarse degeneratsiooniga inimestel võtab stereotüüpsuse kujunemine keskmiselt 2,1 aastat.
Nagu tahtmatud tõmblused, on ka stereotüüpsus mustriline ja perioodiline. Väsimus, stress ja äng muudavad selle veel hullemaks. Erinevalt tikkudest tekivad stereotüüpiad enne kolmeaastaseks saamist, kaasavad rohkem keha, on rütmilisemad ja vähem juhuslikud ning on seotud pigem süvenemisega mõnda teise tegevusse kui hoiatava tungiga. Näiteid varajastest tikkudest on silmade pilgutamine ja köhatamine, samal ajal kui kõigutamine on tavalisem stereotüüpia. Stereotüüpiatel puudub alati muutuv, kasvav ja kahanev iseloom ning need võivad püsida konstantsena aastaid. Tahtmatud tõmblused on lühiperioodiliselt allasurutavad, võrdluseks lapsed üritavad väga harva stereotüüpsust alla suruda, aga samas on nende tegevust võimalik häirida.[8]
Stereotüüpiale on mitmeid võimalikke seletusi ja erinevatel stereotüüpiatel võivad olla erinevad põhjused. Populaarseks põhjenduseks stereotüüpiale on enesestimulatsioon, mille hüpoteesiks on see, et mõned kindlad stereotüüpiad on seotud sensoorse sisendi funktsiooniga. Teised põhjendused väidavad, et stereotüüpia vähendab pinget või ekspresseerib frustratsiooni, et see kõneleb tähelepanuvajadusest või läheduse vajadusest või sensoorsest stimulatsioonist. Stereotüüpia võib olla ka õpitud või neuropatoloogiline või nende kahe kombinatsioon, või hoopiski täiesti normaalne käitumine ilma konkreetse põhjenduseta.[6]
Punding (sundtegutsemine) on termin, mis võeti kasutusele, et kirjeldada kompleksset, pikaajalist, põhjusetut ja stereotüüpset käitumist kroonilistel amfetamiini kasutajatel;[7] hiljem kirjeldati seda ka Parkinsoni tõve puhul.[9] Punding on vastupandamatu soov sooritada korduvaid mehaanilisi toiminguid, nagu näiteks sorteerimine, korjamine või tavaliste asjade kokkupanemine ja nende lahtilammutamine.[10] Punding võib esinda osadel indiviididel Parkinsoni tõvega, kui seda ravitakse dopamiini sisaldavate ravimitega, näiteks L-dopaga.[11][12]
Tweaking on rahvakeelne nimetus kompulsiivsele või korratavale tegevusele, see viitab isikule, kellel on näha amfetamiini ja methamfetamiini tarvitamise järgsed sümptomid.[13][14]
Stereotüüpia esineb lisaks inimestele ka loomadel. Sellesse suhtutakse kui ebanormaalsesse käitumisse ja seda võib näha vangistuses peetavatel loomadel. Kitsastes ja üksluistes tingimustes ei ole võimalik käituda samamoodi nagu vabas looduses. Need käitumismallid võivad olla pahaloomulised, tuues endaga kaasa enesevigastamist või sigimisedukuse langust ja laboris kasutatavatel loomadel võib see segada käitumisuuringute tegemist.[15] Stereotüüpse käitumise näideteks loomadel on edasi tagasi kõndimine, keha kiigutamine, ringide ujumine, üleliigne magamine, enese moonutamine (sulgede kitkumine ja ülemäärane enese eest hoolitsemine) ja puuride ning aedikute närimine. Stereotüüpiat on märgatud paljudel liikidel, kaasa avatud primaatidel, lindudel ja kiskjatel. Kuni 40% protsenti loomaaedades elavatest elevantidest käitub stereotüüpselt.[16] Stereotüüpsus on hästi tuntud nähtus tallis peetavatel hobustel, mis tavaliselt tekib vangistuses viibimisest ning vähesest treeningust. Neid kutsutakse rahvasuus ka tallihaigeteks. Sellega kaasneb varaline kahju tallile, sest hobused võivad närida ja lõhkuda oma kopli piirdeid ja muudki. Seega on stereotüüpne käitumine ohtlik ka loomade endi tervisele ja sellega peaks kindlasti tegelema.[17]
Stereotüüpsed käitumismallid arvatakse olevat põhiliselt tekkinud tehislikes tingimustes pidamise tagajärjel, mis ei võimalda loomadel rahuldada oma tavapäraseid käitumuslikke tavasid. Ei ole soovitav öelda, et see käitumine on ebanormaalne, vaid sellele tuleks läheneda kui indikaatorkäitumisele, mida põhjustab ebanormaalne keskkond.[18] Stereotüüpsus on korrelatsioonis muutustega käitumuslike vastuste valikutega basaalses ganglionis.[15] Kuna stereotüüpsust on tihti vaadeldud kui negatiivset psühholoogilist stressi, siis stereotüüpsus ilmselt tingitud, sellest, et loomadel ei ole hea olla.
Stereotüüpilist käitumist on võimalik vähendada läbi keskkonna rikastamise, mis kujutab endast suuremate ja stimuleerivamate puuride, treeningu ning erinevate stiimulite (esemed, hääled, lõhnad) kasutuselevõttu. Tagamaks keskkonna rikastamise pikaajalist efektiivsust, peab see olema ajas varieeruv. Sotsiaalsete loomade ühte puuri panemine on samuti abiks. Kuid kui käitumismall on välja kujunenud, võib olla võimatu seda kõrvaldada ajus toimunud muutuste tõttu.[18]