Sulane on keskaegse Eesti talupojaühiskonna sotsiaalne kategooria. Sulased olid väheste õigustega ühiskonnakiht, lähenedes vabadikele, kelle hulgast nad enamasti pärinesid. Eestis oli sulaseks sageli taluperemehe noorem poeg, kellel tavaliselt ei olnud maad.
Sulane oli harilikult aastaks palgatud meessoost maatööline. Ajalooallikais mainitakse sulaseid Eestis alates 15. sajandist. Suuremais taludes oli perekonnaga sulasel 19. sajandil tihti oma majapidamine, ta elas sulasemajas ja võis kasutada väikest maalappi. Vallaline sulane elas aga taluperes. Teoorjuse ajal tuli suuremates taludes pidada ka mõisas regulaarselt teotööl käivat sulast.
Palka sai sulane peamiselt natuuras: lisaks toidule ja peavarjule rõivaid, vilja jm. Sulasele vastas naistöölisena ja karjatalitajana tüdruk, harilikult noorem vallaline naine.
Suvisteks töödeks jüripäevast mihklipäevani palgati vajadusel suviline, hooajatöödeks (heinategu, lõikus, kartulivõtt) lisaks veel päevilisi.