Suurbritannia välisministeerium
| Foreign, Commonwealth and Development Office | |
 Suurbritannia välisministeeriumi hoone Londonis | |
| Asutatud | 1782 (242 aastat tagasi) |
|---|---|
| Peakorter | London |
| Välisminister | David Lammy |
| Kantsler | Philip Barton |
| Eelarve maht | 1,1 mld £[1] |
| Veebileht |
gov |
Suurbritannia välisministeerium (inglise keeles Foreign, Commonwealth and Development Office ehk FCDO) on Suurbritannia välispoliitika eest vastutav ministeerium.
See moodustati praegusel kujul (Välis-, Rahvaste Ühenduse ja Arengu ministeeriumina) 2020. aastal, kui liideti Välis- ja Rahvaste Ühenduse ministeerium (FCO) ja Rahvusvahelise arengu osakond (DFID).[2] FCO ise moodustati 1968. aastal Välisministeeriumi (FO) ja Rahvaste Ühenduse ministeeriumi liitmisega.
Ministeeriumit juhib välisminister ehk välissekretär, keda peetakse üheks neljast Suurbritannia valitsuse tippametnikust (peale välisministri ka peaminister, rahandusminister ja siseminister). Alates juulist 2024 on Suurbritannia välisminister David Lammy.
Ministeeriumi igapäevatööd juhib kantsler (ametlikult välisasjade alaline alasekretär), kes on ka Tema Majesteedi Diplomaatilise Teenistuse eesotsas. Septembrist 2020 on Suurbritannia välisministeeriumi kantsler Philip Barton.
Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti]Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Foreign Office Settlement. London: HM Treasury. 2015. Vaadatud 20. mail 2016.
- ↑ "FCDO Board Non-executive Director". UK Government. Originaali arhiivikoopia seisuga 20. juuli 2020.
Kirjandus
[muuda | muuda lähteteksti]- Allen, David; Oliver, Tim (2006). The Foreign and Commonwealth Office (PDF). The Europeanization of British Politics. London: Palgrave Macmillan. Lk 52–66.
- Clarke, Michael (1992). British External Policy-Making in the 1990s. London: Macmillan for the Royal Institute of International Affairs.
- Dickie, John (1992). Inside the Foreign Office. London: Chapmans.
- Edwards, Ruth Dudley (1994). True Brits: Inside the British Foreign Office. London: BBC Books.
- Feske, Victor H. (2019). The Road To Suez: The British Foreign Office and the Quai D'Orsay, 1951–1957. The Diplomats, 1939–1979. Lk 167–200. DOI:10.2307/j.ctv8pz9nc.11. S2CID 188825766.
- Hall, Ian (2013). "'Building the Global Network?' The Reform of the Foreign and Commonwealth Office under New Labour". British Journal of Politics and International Relations. 15 (2): 228–245. DOI:10.1111/j.1467-856X.2012.00533.x. S2CID 154455569.
- Kettle, Louise (2020). "The Role of the Policy Planning Staff in British Foreign Policy: Historical Lessons and Contemporary Insight". Diplomacy & Statecraft. 31 (3): 487–508. DOI:10.1080/09592296.2020.1782675. S2CID 218821102.
- Jenkins, Simon; Sloman, Anne (1985). With Respect, Ambassador: An inquiry into the Foreign Office. London: BBC.
- Martin, Laurence; Garnett, John (1997). British Foreign Policy; Challenges and Choices for the 21st Century. London: Royal Institute for International Affairs/Pinter.
- Mawdsley, Emma (2017). "National interests and the paradox of foreign aid under austerity: Conservative governments and the domestic politics of international development since 2010" (PDF). Geographical Journal. 183 (3): 223–232. DOI:10.1111/geoj.12219.
- Steiner, Zara (2004). "The Foreign and Commonwealth Office: Resistance and adaptation to changing times". Contemporary British History. 18 (3): 13–30. DOI:10.1080/1361946042000259288. S2CID 153756859.
- Tribe, Keith (2018). "The Colonial Office and British Development Economics, 1940–60". History of Political Economy. 50 (S1): 97–113. DOI:10.1215/00182702-7033872.
- Wallace, William, toim (1975). The Foreign Policy Process in Britain. London: Royal Institute of International Affairs.