Säralill

Heleenium ´Chelsey´

Säralill ehk heleenium (Helenium) on üheaastaste taimede ja püsikute perekond korvõieliste sugukonnas. Perekonna liigid kasvavad pärismaisena Ameerikas[1]. Põhja-Ameerika preeriate kuivadel ja niisketel kohtadel kasvab 40 liiki heleeniume. Kesk-Euroopas on kasvatuses 3 liiki ja 50 sorti. Eestis kasvatatakse mõnd sügisheleeniumi sorti ja harva ka kuldheleeniumi. Neil on kollased või oranži värvi õied. Sügisheleeniumi nimi (inglise keeles sneezeweed) on tekkinud sellest, et nende kuivad lehed tekitavad snuff´i[2].

Iseloomustus

[muuda | muuda lähteteksti]
Heleenium ´Double Trouble´

Sügisheleeniumid (Helenium autumnale) on kõrgekasvulised ja mujal Euroopas väga populaarsed. Need on ka vastupidavad lõikelilled, nende väiksemadki õiepungad avanevad vaasis. Sortide keelõite värv varieerub kollasest punakas- ja oranžpruuni toonideni. Südamiku putkõied on kas mustad või kollakaspruunid. Sügisheleeniumite õite värvi on harvaesinevalt soojad toonid. Need meelitavad sügisesse aeda ka liblikaid. Sügisheleeniumid on tugevavarrelised, vast kõige kõrgemaid liike on mõnikord vaja toestada. Põuaperioodil tuleb neid kindlasti kasta, sest põhiliikidest sügisheleenium kasvab looduses niisketel preerianiitudel. Sügisheleenium jagatakse iga 3-4 aasta tagant ning istutatakse uude hästi väetatud mulda. Tugeva kasvu tõttu vajavad need igal aastal tugevat väetamist[3]. Kesk-Eurooplaste meelest kuuluvad sügisheleeniumi sordid parimate aias kasvavate rühmapüsikute hulka. Meil kohtab neid üllatavalt harva. Võib olla kardetakse nende kaugele aretatud uhkeõieliste rühmapüsikute suurt hooldustarvet. Osad allikad ütlevad, et heleenium oli Trooja Helena nime järgi pandud. Legend ütleb, et taim hakkas kasvama seal, kus naise pisarad langesid[3].

Paljundamine

[muuda | muuda lähteteksti]

Heleeniume on parim paljundada kevadel jagades. Sügisheleeniume tuleb elujõu hoidmiseks ja rikkaliku õitsemise ärgitamiseks jagada 3-4 aasta järel[4]. Jagamiseks kaevatakse taim üles, ning taimik jagatakse labida või aiahargi abil väiksemateks osadeks. Jagada võib ka käsitsi, siis tekib vähem taimele vähem vigastusi. Pärast ülekaevamist võib liigse mulla juurte ümbert ära raputada. Vigastatud või kuivanud juured lõigatakse tagasi terve kohani. Kui soovitakse saada rohkem paljundusmaterjali, siis jagatakse emataim pärast selle üleskaevamist pisemateks osadeks jälgides, et igale jääks vähemalt 1-3 võsu või kasvupunga ning terveid, vigastamata juuri[5].

Säralilli on võimalik paljundada ka seemnetega. Kui alustada seemne idanemist toas, siis istutada seemned 8 kuni 10 nädalat enne välja istutamist. Kata neid väikese mullakihiga ja hoida neid niiskena enne idanemist. Seemnetega paljunedes on suur risk, et need erinevad oma õigest kujust. Kui see on mureks, siis ostku värskeid taimi või jääda jagamise juurde, aga kui meeldib eksperimente teha, siis kultiveerides seemnetest, võib osutuda väga huvitavaks[3]. On veel huvitavaid teadmisi, mis oleks mõistlik jätta meelde. Seemned idanevad 22 kraadi juures koos valgusega. Sordid on soodustatud jagamisega. Eraldada juurdunud taimed kevadel, viia kasvuhoonesse või tuppa ja istutada sügisel-talvel[6].

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ Linnaei, C. (1753). Species plantarum. Missouri Botanical Garden. [on-line] (12.04.2006)
  2. ↑ Hughes-Jones, M. (2012). "Soaking up the sun". The Garden. Peterborough: Royal Horticultural Society. 137 (8) lk: 36–40.
  3. ↑ 3,0 3,1 3,2 Chadwick, P. (august 2017). "Helenium – A great choice for the late summer garden". Piedmont Master Gardeners.
  4. ↑ Alanko, P. (2009, 2016). Püsililled. Tallinn: Kirjastus Varrak. 528 lk.
  5. ↑ "Rohtsete dekoratiivtaimede vegetatiivne paljundamine". Räpina Aianduskool. 2020.
  6. ↑ "Propagation of selected annuals" (PDF). Aggie Horticulture. 2010. Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 30. september 2020.