Sõidumeerik (ingl.k. tachograph) on sõiduki armatuurlauale paigaldatav elektromehaaniline või elektrooniline seade (elektrooniline sõidumeerik), mis näitab ja registreerib automaatselt sõiduki läbisõitu, kiirust, sõiduaega, juhi muud tööaega, töövaheaegu ja igapäevast puhkeaega ning sõidumeerikulehe karbi avamisi.[1]
20. sajandi lõpukümnenditel ja uue sajandi algul kasutati elektromehaanilisi salvesteid, mis salvestasid teabe ümmargusele kartongist kettale, mida siis aeg-ajalt vahetati. 13.06.2002.a. võttis Euroopa Komisjon vastu digitaalse sõidumeeriku tehniliste nõuete loetelu. Sätestati uue meerikutüübi ehitamise, autole paigaldamise ja kontrollimise kord. Digitaalne sõidumeerik on kasutajasõbralik, tahhograafist raskemini manipuleeritav ja andmed lihtsalt kontrollitavad. Juht peab kandma kaasas isiklikku kiipkaarti, kuhu salvestatakse tema viimase 28 päeva tegevus. Digitaalse sõidumeeriku (ingl.k. digital tachograph) puhul kasutatakse ainult digitaalset tehnoloogiat koos juhi kiipkaardi ja automaatse andmesalvestusega.[1]
Autojuhtide töö- ja puhkeaegade vaheldumine on olulised nii liiklusohutuse kui ka autojuhi enda töötervishoiu tagamiseks. Sel põhjusel on kasutusel seadmed, mis salvestavad olulisi andmeid auto liikumise, liikumiskiiruse, peatumiste, parkimiste jms kohta. Ettevõttes vedusid korraldavad isikud ja kontrollorganid saavad tagantjärele vajalikku informatsiooni selle kohta, kuidas autojuht on pidanud reisil olles kinni vastavatest nõuetest.[1]
Sõidumeerikud jaotatakse andmete salvestamise viisi järgi:
Seade salvestab sõidukijuhi nelja erinevat tegevust[2][3]:
Sõidumeeriku süsteem koosneb sõiduki käigukastiga ühendatud kiirusandurist, salvestusseadmest ja salvestusmeediumist (salvestusleht või sõidumeerikukaart).