See artikkel vajab toimetamist. |
See artikkel ootab keeletoimetamist. |
TOS-1A Solntsepjok | |
---|---|
Pikkus | 9,5 m |
Laius | 3,6 m |
Kõrgus | 2,22 m |
Kaal | 45,3 t |
Kiirus | maastikul 60 km/h |
Käiguvaru | maanteel 550 km |
Suurtükk | 24 X 220 mm raketiheitja |
Kuulipildujad | |
Soomus | mm |
Mootor | V-12 diisel |
Mootori võimsus | 840 hj |
Meeskond | 3 inimest |
TOS-1 Buratino (vene keeles: TOC: тяжёлая огнемётная система ehk raske leegiheitja süsteem) on 30 (fotol TOS-1A Solntsepjok – 24) toruline 220 mm mitmikraketiheitja, mis töötati välja Nõukogude Liidus ja põhineb tanki T-72 baasil. TOS-1 loodi elavjõu hävitamiseks kindlustatud positsioonidel, avatud maastikul, kergelt soomustatud sõidukites ja veokites.
TOS-1 kasutati esmakordselt lahingus Panjshēri orus Nõukogude-Afganistani sõjas.
Raketiheitja suure "nina" tõttu on masin saanud hüüdnime Buratino. TOS-1A Solntsepjok on Buratino edasiarendatud modifikatsioon.
Idee luua raske MLRS lühimaa jaoks tekkis 1970. aastatel. Lahingumasinast, rakettidest ja laskemoonaveokist koosnev süsteem töötati välja 1980. aastate alguses Omskis KBTM-i poolt. Projekti hoiti kaua saladuses. Esmakordselt kasutati TOS-1 Panjshēri orus Nõukogude-Afganistani sõjas.[1] [2]
Raketilaskesüsteemi TOS-1 raketid on 220 mm ja kasutavad termobaarilist või süütelõhkepead. Lõhkepea sisaldab süttivat vedelikku ja vedeliku sees on tõenäoliselt pulbriline tetraniit. Plahvatusel vedelik aurustub ja moodustab aerosooli pilve, mis siis õhuhapnikuga seguneb. Järgnev plahvatus tekitab kõrge temperatuuriga tulepilve ja ülerõhu. Üks salvetäis rakette hävitab kõik maa-alal 200 x 400 meetrit.[1]
TOS-1 on mõeldud kasutamiseks elavjõu, tehnika ja ehitiste, sealhulgas kindlustuste vastu. Need relvasüsteemid on koondatud eraldi leegiheitja pataljonidesse ja kuuluvad keemiaüksuste alla.[1] Kuna raketiheitja on massiivne ja masin peab paiknema vastasele suhteliselt lähedal (laskekaugus on suhteliselt lühike 400/600 – 5000 meetrit, teistel allikatel kuni 3500 meetrit)[1], siis otsustati baasmasinana kasutada T-72 veermikku. Laskemoonaveok ehitati taktikalise veoauto baasil ja on varustatud kraanaga raketiheitja peale ja maha laadimiseks.
TOS-1 kasutati Nõukogude-Afganistani sõjas ja Teises Tšetšeenia sõjas. Tšetšeenia esindajad teatasid 1999. aasta detsembris, et Vene sõjavägi kasutas Groznõi ründamisel tundmatut tüüpi keemiarelva, mille plahvatused tekitasid tavatud kollased leegid. Tšetšeenide sõnul sai 30 inimest surma ja 200 erinevaid põletushaavu. 9. detsembril teatas USA, et on teadlik raportitest, kuid ei kinnitanud vastavaid teateid.[1][2]
Kindralpolkovnik Valeri Manilov teatas 28. detsembril 1999, et Vene Föderaalväed ei kasuta selliseid relvi Tšetšeenia mägedes, kuid tunnistas, et need on Venemaa arsenalis olemas. Samas ta ei väitnud, et selliseid relvi ei ole Groznõis kasutatud.[1][2]
Ukraina sõjaväe pressiesindaja kinnitusel kasutasid valitsusvastased relvajõud Donbassi sõja ajal relva rünnakutes Donetski lennuvälja kaitsvate Ukraina valitsusvägede vastu.[3] OSCE registreeris 2015. aasta septembri lõpul relvasüsteemi kohalolu valitsusvastaste relvajõudude kontrolli all oleval Luhanski oblasti territooriumil.[4][5]
Relva täiustatud versioon, TOS-1A "Solntsepjok" (vene keeles ТОС-1А "Солнцепёк", "Põletav päike"), on olnud Venemaa relvajõududes kasutusel 2015. aastal Süürias[6] ja 2022 Ukrainas.[7]
{{netiviide}}
: CS1 hooldus: tundmatu keel (link)
{{netiviide}}
: CS1 hooldus: tundmatu keel (link)
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: TOS-1 Buratino |