Tampere lahing

Tampere lahing oli 1918. aasta Soome kodusõja lahing, mis toimus Soomes Tamperes 15. märtsist 6. aprillini punaste ja valgete vahel. Valgete väed saavutasid otsustava võidu.

Vägesid juhatas valgekaartlaste poolel Carl Gustaf Emil Mannerheim. Punaseid juhtis Hugo Salmela, kes sai lahingus surma.[1]

Tampere lahing
Osa Soome kodusõjast
Toimumisaeg 15. märts – 6. aprill 1918
Toimumiskoht Tampere, Soome
Tulemus Valgete võit
Osalised
Soome valgekaart Soome punakaart
Väejuhid või liidrid
C. G. E. Mannerheim Hugo Salmela†
Jõudude suurus
16 000 14 000
Kaotused
600 hukkunut[2] 1800 surnut, 11 000 vangilangenut[2]

Eellugu

[muuda | muuda lähteteksti]

Kui Soome kodusõda 1918. aasta jaanuaris algas, sai Tamperest, Soome suurimast tööstuslinnast, üks revolutsiooniliste punavägede tugipunkte. [3] Linnal oli suur strateegiline tähtsus.

Lahing linnas

[muuda | muuda lähteteksti]

Tampere oli piiramisrõngas ning eraldatud teistest punaste jõududest, kuid valge väejuhatus, kes ei tahtnud linna näljutamist oodata ja kartis punaste vasturünnakut lõunast, andis esialgse käsu linnale kallaletungi teha. Peamine valgete jõud oli suunatud Tampere idaosale. Pärast äärepoolsete külade vallutamist ja eeslinnadesse tungimist olid valged valmis 28. märtsil Tampere linna ründama. 28. märts oli sõja kõige verisem päev, kus oli suuri kaotusi nii punaste kui ka valgete poolel. Kokku suri umbes 300 soomlast. Nende kaotuste tõttu aeglustus lahing mitmeks päevaks.[4]

3. aprillil olid linna all paiknevad valgete väed valmis lõplikuks rünnakuks. Kell 3 öösel, pärast pool tundi kestnud suurtükitule ettevalmistust, anti märguanne lõpliku rünnaku alustamiseks. Esimesel rünnakupäeval hõivati Tammerkoski kärestikust ida poole jääv osa linnast. Ainult ühel kompaniil õnnestus pääseda mööda kitsast tammi üle kärestiku. Nad rajasid endale tee läbi kesklinna ja asusid ühte valitseval positsioonil olevasse muuseumimajja. Seal kaitsesid nad end vastaspoole eest ligi ööpäeva, saamata mingit ühendust teiste vägedega, ning murdsid lõpuks teiste juurde tagasi.[1]

4. aprilli hommikul ületasid valged üle kärestiku viiva raudteesilla ning haarasid enda valdusse Näsilinna linnaosa. Teine valgete grupp oli läinud üle tammisilla lääne poole ning vallutanud tööstushooned. Viimased punaväed tõmbusid 4. ja 5. aprillil Pyynikki ja Pispala linnaossa ning punastest raekoja kaitsjad alistusid 5. aprillil kell 17.30. Viimased punased Pyynikkis alistusid 6. aprillil, jättes kogu linna valgetele.[3] 6. aprillil loendati Tampere turuplatsil punavange, kusjuures nende arv oli umbes üksteist tuhat.

Tagajärjed

[muuda | muuda lähteteksti]

Tampere lahing oli umbes 30 000 sõduriga üks Põhjamaade ajaloo suuremaid lahinguid. [3] Valged võitsid lahingu ülekaalukalt ning saavutasid tähtsad strateegilised eelised. Punaste poolel sai surma 1800 ning võeti vangi 11 000 sõdurit, võrreldes kõigest 600 valge surnuga. Punaarmee kõige kogenum ja paremini varustatud armee oli hävitatud.[4] Valged omandasid palju sõjasaaki, sealhulgas 30 suurtükki. Üle 500 pere jäi ilma koduta. Linn taastus täielikult alles 1920. aastate keskpaigas.

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ 1,0 1,1 Mannerheim, Carl Gustaf Emil (2007). Soome marssali mälestused. Tallinn: Olion. lk 77
  2. ↑ 2,0 2,1 Clements, Jonathan (2013). Mannerheim. President, sõdur, spioon. Tallinn: Tänapäev. lk 170
  3. ↑ 3,0 3,1 3,2 Jalonen, Jussi (8. oktoober 2014) "Tampere, Battle of" Külastatud 24. aprillil 2023
  4. ↑ 4,0 4,1 Maavara, Alexander "The Battle of Tampere" Arhiivikoopia seisuga 7. detsember 2021. Vaadatud 24. aprillil 2023.