Teadmusmajandus

Teadmusmajandus on teadmuse kasutamine (savoir, savoir-faire, savoir-être), et luua nii materiaalseid kui ka mittemateriaalseid väärtusi. Tehnoloogia, täpsemalt teadmustehnoloogia, aitab ühendada osa inimteadusest masinatega ^[1]. See teadmust saab kasutada otsustussüsteemide loomisel toena erinevates valdkondades täiendava lisandväärtuse loomiseks.

Mõiste võttis kasutusele Peter Drucker oma raamatus "The Age of Discontinuity" (1969), kus see oli 12. peatüki pealkiri. Raamatu pühendas Drucker majandusteadlasele Fritz Machlupile, "teaduse juhtimise" algse idee oli välja töötanud Frederik Winslow Taylor. ^[2]

Rohkem kui põllumajanduslikult mahukad või tööjõumahukad majandused on globaalne majandus muutumas "teadmusmajanduseks",^{[3][4][5][6][7][8][9]} olles justkui laiendus infoühiskonnale infoajastul, mida juhib innovatsioon ^[10]. Üleminek eeldab edu toonud reeglite ja praktika ümberkirjutamist vastastikku seotud ja globaliseerunud maailmas, kus teadmusressursid nagu näiteks kaubanduslikud saladused ja oskusteave on sama kriitilise tähtsusega kui teised majanduslikud ressursid.

Mõisted

Teadmusmajanduse põhikontseptsiooniks on teadmuse ja hariduse (tihti viidatud kui "inimkapital") käsitlemine kahe võimalusena:

• Äriline toode, kas hariduslik või innovaatiline intellektuaalne toode või teenus, mida saab eksportida kõrge lisandväärtusega
• Produktiivne vara

Seda saab defineerida järgmiselt:

Tootmine ja teenused baseeruvad teadmuspõhistel tegevustel, mis aitavad kaasa tehnilisele ja teaduslikule edasiminekule, samuti ka kiirete ümberkorralduste puhul. Teadmusmajanduse võtmeteguriks on suurem intellektuaalse võimekuse usaldamine võrrelduna füüsiliste sisendite või loodusressurssidega ^[11].

Mõistet on inglise keeles esmamainitud ja tutvustati 1966. aastal ilmunud Peter Druckeri raamatus "The Effective Executive". Selles raamatus kirjeldab Drucker erinevusi käsitöölise ja teadmusliku töötaja vahel. Käsitööline, põhinedes tema käsitlusele, töötab kätega ja toodab kaupu ja teenuseid. Vastupidi, teadmustöötaja töötab oma peaga, mitte kätega, tootes ideid, teadmisi ja informatsiooni.

Peamine probleem teadmusmajanduse modelleerimisel ja formulariseerimisel on ebamäärane käsitlus teadmuse definitsioonist, mis pigem on suhteline mõiste. Näiteks, pole päris õige käsitleda infoühiskonda kui vahetust teadmusühiskonnale. Informatsioon ei ole tavaliselt võrdne teadmusega. Nende sõnade kasutamine sõltub persoonist või grupi eelistustest (vaata lisaks kognitiivne IPK mudel), mis on tavaliselt "majandustest sõltuvad".^[12]

Areng

Teadmusmajandust nähakse kui viimast arenguetappi maailmamajanduse restruktureerimisel. Siiani on arenenud maailm transformeerunud põllumajanduslikust maailmast (enne tööstusliku aega, peamiselt põllumajandussektor) tööstuslikuks maailmaks (peamiselt tootmissektor), sealt omakorda postindustriaal/masstootmisel majanduse suunale (1900. aastate keskpaik, suuremas osas teenindussektor) ning seejärel teadmusmajanduse suunale (1900. aastate lõpp ja 2000. aastad, peamiselt tehnoloogia ja inimkapitali sektorid). See viimane faas on märgitud kui murranguline pööre tehnoloogiliseks innovatsiooniks ja globaalses konkurentsis vajalikuks innovatsiooniks koos uute toodete ja protsessidega, mis on välja arenenud uuringute ühiskonnast (näiteks R&D tehased, ülikoolid, laborid, hariduslikud institutsioonid).

Teadmusmajanduses on spetsialiseerunud tööjõud, mida võib iseloomustada kui arvutiala elukutselisi, kellele on välja õpetatud kõrgem andmete töötlemise oskus, algoritmide arendamine ning mudelite simuleerimine, protsesside ja süsteemide uuendamise oskused. Harvard Business Schooli professor Michael Porter on kinnitanud, et tänane majandus on palju kordi dünaamilisem ning võrreldavad eelised on vähem olulised kui konkurentsieelised, mis tuginevad klauslil "kasutada rohkem kasutoovaid tootmissisendeid, mis eeldab järjepidevat innovatsiooni".^[13] Järelikult, tehnilise loodus- ja täppisteaduste ning tehnoloogia karjäärid sisaldavad arvutiteadlasi, insenere, keemikuid, biolooge, matemaatikuid ning teaduslike leiutajaid, kelle järele vajadus järgnevatel aastatel kasvab. Lisaks, hästi paigutatud klastrid, mida Michael Porter väidab olevat elutähtsad maailmamajanduse mõistes, seovad lokaalselt töötused ja tootjad ning teised turuosalejad, kes on seotud oskuste, tehnoloogia ja teiste tavapäraste sisenditega. Seeläbi on teadmus kui katalüsaator ja siduv kude tänapäevastes majandustest.

Maa loodusvarad ammenduvad, suureneb vajadus loodussõbralike infrastruktuuride rajamiseks, logistikatööstus muutub just-in-time põhiseks, maailmamajanduse nõudlus kasvab, regulatiivsed poliitikad on valitsetud edukusest ning teiste teemade peamine prioriteet on suunatud teadmusele ning analüüs saab ülimuslikuks. Teadmus pakub tehnilist ekspertiisi, probleemilahendusi, edukuse mõõtmist ja hindamist ning andmete juhtimist, mida on tarvis ülepiirilise ja erinevate valitsemiskordadega globaalsel skaalal konkureerimiseks.^[14]

Ülemaailmsed näited teadmusmajandusest on Silicon Valley USA-s California osariigis; lennundus ja autotööstuse insenerid Münchenis Saksamaal; biotehnoloogia Hyderabadis Indias; elektroonika ja digimeedia Seoulis Lõuna-Koreas; petrokeemia ja energiatööstus Brasiilias. Paljud teised linnad ja regioonid proovivad jälgida teadmuspõhiselt juhitud arenguid ning tõsta enda teadmuste baasi investeerides kõrgemasse haridusse ning uurimisinstituutide loomisse, meelitamaks kõrgelt kvalifitseeritud tööjõudu ning saavutamaks paremat positsiooni endale globaalses konkurentsis ^[15]. Kuigi digitaalsed vahendid demokratiseerivad juurdepääsu teadmusele, näitavad uuringud, et teadmusmajanduse tegevused jäävad sama kontsentreerituks nagu ka traditsioonilise majanduse tuumik ^[16]

On välja pakutud, et järgmine evolutsiooniline samm peale teadmusmajandust on võrgumajandus, kus suhteliselt lokaalsed teadmised on jagatud läbi erinevate võrkude teiste võrgukasutajate hüvangut silmas pidades, kasvamaks majanduslikult laiemalt, avatumal skaalal. On püstitatud hüpotees, et astmeline võrgumajanduse areng toob endaga kaasa hästi seotud majandusliku korra, mis seejärel keskendub indiviidide kirgedele, tuues kaasa kirgedel põhineva majandusruumi tekke.

Mõjutegurid

Kommentaatorite hinnangul on mitmeid seotud mõjutegureid, mis muudavad äri tegemise reegleid ja riiklikku konkurentsivõimet:

• globaliseerumine – turud ja tooted on rohkem globaalsed
• Infotehnoloogia, mis on seotud järgmise kolme teemaga:
  • Informatsioon/teadmuse intensiivsus – efektiivne tootmine tugineb informatsioonil ning teadmistel; paljud tehasetöölised kasutavad oma pead rohkem kui käsi
  • Uus meedia – uus meedia suurendab produktiivsust ning teadmuse levikut, mis omakorda kasvatab kollektiivset intelligentsust. Olemasolev teadmus on lihtsamini kättesaadav ning selle tulemusena on võrgus kättesaadavad andmebaasid, mis eelistavad otseuhtlust kasutajate ja tootjate vahel
  • Arvutivõrk ja ühendatavus – arengud, nagu oli internet toovad "globaalse küla" veelgi lähemale,

Selle tulemusena kaubad ja teenused saavad arendatud, ostetud, müüdud ja mitmel juhul kohale toimetatud mööda elektroonilisi võrke.

Lõpptulemusena kõik uue tehnoloogia rakendamised on sõltuvuses majanduslikust nõudlusest. See võib olla uinuvas faasis või teha kommertsliku läbimurde (vaata lisaks levitamine või innovatsioon).

Karakteristika

On võimalik argumenteerida, milliste võtmenäitajate poolest teadmusmajandus erineb traditsioonilisest majandusest:

• Majanduses valitseb pigem üleküllus, kui ressursside nappus. Vastupidi tavapärasele, kui ressursid ammenduvad pärast kasutamist, on informatsioon ja teadmus jagatav ning reaalselt kasvav läbi kasutamise,
• Asukoha efekt on pigem:
  • vähenev, mõne majandustegevuse korral: kui kasutatakse tehnoloogiat ja meetodeid, virtuaalseid kauplemiskohti ja virtuaalseid organisatsioone, mis pakuvad kiiruse ja mobiilisuse eeliseid ajast sõltumata ning lisaks on tagatud globaalne kättesaadavus
  • või vastupidi tugevdatud mõnes teises majandusvaldkonnas, luues äriklastreid teadmuskeskuste juurde, näiteks ülikoolide või uurimiskeskuste lähendusse. Kuigi, klastrid toimisid ka juba enne teadmusmajanduse aegasid.
• Seadused, kaubandusbarjäärid, maksud ja nende mõõtmine on raske mõne kindla rahvuse baasil. Teadmus ja informatsioon võivad "lekkida" sinna kuhu nõudlus on suurem ja takistused või barjäärid on madalamad.
• Teadmust kasutades täiustatud tooted ja teenused võivad olla kõrgema hinnaga võrreldes konkureerivate toodetega, kuhu on sisse pandud vähem teadmisi. Hinnastamine ja väärtus on suuresti sõltuvuses sisust. Sama informatsioon või teadmus võib omada erinevat väärtust erinevatele inimestele, või isegi samale inimesele erinevatel ajahetkedel.
• Teadmus sisestatuna süsteemi või protsessidesse omab kõrgemat sisendväärtust võrrelduna "jaluta uksest minema" olukorraga, kus teadmus on ainult inimeste endi peas.
• Inimkapital ja oskused – need on võtmetegurid teadmusmajandust kasutavate ettevõtete jaoks, kuigi vähesed ettevõtted käsitlevad kompetentsusastet oma aastaaruannetes. Vastupidi, kulude kokkuhoidmine on tihti pigem eelistatud meetod.
• Kommunikatsioon on kasvav fundamentaalne osa teadmuse liikumise korral. Sotsiaalsed struktuurid, kultuuriline sisu ja muud faktorid mõjutavad sotsiaalseid suhteid ja seetõttu on ka fundamentaalselt tähtsad teadmusmajadusele

Need karakteristikad nõuavad uusi ideid ja lähenemisi poliitikakujundajatelt, juhtidelt ja teadmustöötajatelt. Teadmusmajandus omab mitmed esinemisvorme, kus ta võib esile tulla, kuid on ennustatav, et uus majandus laieneb radikaalsel viisil, moodustades mustreid, kus isegi ideed on äratuntavad kui tarbeesemed.

Tehnoloogia

Tehnoloogilised nõuded innovatsioonisüsteemile, nagu on kirjeldatud Maailmapanga Instituudi poolt, peavad levima ühendatud protsessidena, kus töömeetodid saavad konvergeeruda teaduslike, tehnoloogiliste ja organisatoorsete lahendustega ^[16]. Lähtudes Maailmapanga Instituudi definitsioonist, võimaldab selline innovatsioon Maailmapanga Instituudi esile toodud visiooni üldjoontes kirjeldada aastatuhande arengueesmärkidega.

Väljakutsed arenguriikidele

ÜRO komisjoni teaduse ja tehnoloogia aruandes (UNCSTD, 1997) võeti kokku, selleks et arengumaad suudaksid edukalt integreeruda IKTga ning tegeleda piisav arendusega osalemaks teadmusmajanduses, on neil vaja sekkuda kollektiivselt ja strateegilisel tasandil ^[17]. Selline kollektiivne sekkumine soovitab arendada selektiivselt riiklikku IKT poliitikat, mida toetaks uus regulatiivne raamistik, valitud teadmustoodete esiletoomine ning IKT kasutamine ja organisatoorsete muutuste sidumine olles kooskõlas aastatuhande arengueesmärkidega. Aruandes soovitatakse täiendavalt arengumaadel arendada nõutavaid IKT strateegiaid ning reeglistikke institutsioonide tarbeks ja regulatsioone, mis võtavad arvesse konvergentsiga seotud küsimusi.

Viited

1. Arthur, W.B., 2009. The nature of technology: What it is and how it evolves. Simon and Schuster.
2. Drucker, Peter (1969). The Age of Discontinuity; Guidelines to Our Changing Society. New York: Harper and Row.
3. Smith, Keith (2002). "What is the 'Knowledge Economy'? Knowledge Intensity and Distributed Knowledge Bases". Discussion Papers from United Nations University, Institute for New Technologies, No. 6. Archived from the original on 2014-12-28. Retrieved 2013-09-05.
4. Radwan, Ismail; Pellegrini, Giulia (2010). "Singapore's Transition to the Knowledge Economy: From Efficiency to Innovation". Knowledge, Productivity, and Innovation in Nigeria: Creating a New Economy. Washington, DC: The World Bank. pp. 145–161. ISBN 978-0-8213-8196-0.
5. Powell, Walter W.; Snellman, Kaisa (2004). "The Knowledge Economy". Annual Review of Sociology. 30 (1): 199–220. doi:10.1146/annurev.soc.29.010202.100037.
6. Rothboeck, Sandra (2000). "Human Resources and Work Organization in the Knowledge Economy – The Case of the Indian Software Industry".
7. Blomström, Magnus; Kokko, Ari; Sjöholm, Fredrik (2002). "Growth & Innovation Policies For a Knowledge Economy. Experiences From Finland, Sweden & Singapore" (PDF). Working Paper 156. Archived from the original on 2014-12-22.
8. Djeflat, Pr. Abdelkader (2009). "Building Knowledge Economies for job creation, increased competitiveness, and balanced development". Worldbank Draft.
9. Antràs, Pol; Garicano, Luis; Rossi-Hansberg, Esteban (2006). "Offshoring in a Knowledge Economy". Quarterly Journal of Economics. 121 (1): 31–77. doi:10.1093/qje/121.1.31
10. Dutta, Soumitra, ed. (2012). "The Global Innovation Index 2012: Stronger Innovation Linkages for Global Growth". INSEAD. Archived from the original on 2013-04-18.
11. Powell, Walter W.; Snellman, Kaisa (2004). "The Knowledge Economy". Annual Review of Sociology. 30: 199–220. doi:10.1146/annurev.soc.29.010202.100037. Retrieved 24 March 2014.
12. Flew, Terry (2008). New Media: An Introduction (3rd ed.). New York: Oxford University Press. ISBN 978-0-19-555149-5.
13. Stewart, Thomas A. (1997). Intellectual Capital. Bantam Doubleday Dell, New York. p. 17. ISBN 978-0385483810.
14. Porter, Michael E. (1998). "Clusters and the New Economics of Competition" (PDF). Harvard Business Review. December: 77–90.
15. Ruggles, Rudy and David Holtshouse, ed. (1999). The Knowledge Advantage. Capstone Business Books, Dover, NH. p. 49. ISBN 978-1841120676.
16. The Brookings Institution (2008). MetroPolicy: Shaping A New Federal Partnership for a Metropolitan Nation Report.
17. Ojanperä, Sanna; Graham, Mark; Straumann, Ralph; Sabbata, Stefano De; Zook, Matthew (2017-03-08). "Engagement in the Knowledge Economy: Regional Patterns of Content Creation with a Focus on Sub-Saharan Africa". Information Technologies & International Development. 13: 19. ISSN 1544-7529.