Teaduste doktor
Teaduste doktor, ka VAKi doktor (vene- ja ukraina keeles доктор наук; bulgaaria keeles доктор на науките) on teaduste kandidaadist kõrgem teaduskraad mitmes riigis (näiteks Venemaa Föderatsioonis, Ukrainas ja Bulgaarias). Varem oli teadusdoktori kraad kasutusel Nõukogude Liidus (1934–1991) ja mitmes idablokki kuulunud Euroopa riigis.
Teaduste doktori kraad antakse kandidaadikraadi omavale teadlasele, kes kaitseb edukalt doktoriväitekirja. Teaduskraadi kinnitab Venemaal (varem Nõukogude Liidus) Kõrgem Atestatsioonikomisjon.
Teaduste doktori kraadid
[muuda | muuda lähteteksti]Doktorikraade nimetatakse vastavalt erialale.
Venemaa ja Ukraina
[muuda | muuda lähteteksti]- ajaloodoktor
- arhitektuuridoktor
- bioloogiadoktor
- farmaatsiadoktor
- filoloogiadoktor
- filosoofiadoktor
- füüsika-matemaatikadoktor
- geoloogia-mineraloogiadoktor (Ukrainas geoloogiadoktor)
- geograafiadoktor
- keemiadoktor
- kehalise kasvatuse ja sporditeaduste doktor (ainult Ukrainas)
- kommunikatsiooniteaduste doktor (ainult Ukrainas)
- kulturoloogiadoktor
- kunstiteaduste doktor
- majandusdoktor
- meditsiinidoktor
- pedagoogikadoktor
- poliitikateaduste doktor
- psühholoogiadoktor
- põllumajandusteaduste doktor
- riigijuhtimisteaduste doktor (ainult Ukrainas)
- sotsioloogiadoktor
- sõjateaduste doktor
- tehnikadoktor
- teoloogiadoktor (Venemaal 2015. aastast)
- veterinaariadoktor
- õigusteaduste doktor
Nõukogude Liit
[muuda | muuda lähteteksti]
Nõukogude Liidus võeti teaduskraadid kasutusele jaanuaris 1934.
Doktoritöö nõuete hulgas figureerisid piisav maht (sageli 300–700 lk) ja tase, piisav hulk avaldatud teadusartikleid, vähemalt ühe teadusmonograafia olemasolu, õppevahendite loomine, ühiskondliku kasuliku töö head näitajad, aktiivne osalemine teaduse ja hariduse propagandas, avalikud loengud jms.[1]
1940. aastatel eksisteeris Nõukogude Liidus sõjamereteadlastele eraldi teaduskraad – sõjamereteaduste doktor. Selle teaduskraadi sai näiteks 1946. aastal Ivan Issakov.
Eesti NSV-s
[muuda | muuda lähteteksti]1976. aastal anti Eesti TA Füüsika Instituudile õigus moodustada füüsika doktoritööde kaitsmise nõukogu. See loodigi ja töötas väga viljakalt kuni 1990. aastani. Selle nõukogu ees promoveerusid 28 teaduste doktorit tahkisefüüsika, teoreetilise füüsika ja optika alal.[2]
Vastavus lääneriikide teaduskraadidele
[muuda | muuda lähteteksti]Lääneriikides teaduste doktori kraadile üldjuhul analoogi ei ole, sest filosoofiadoktori kraad (PhD) vastab ligikaudu teaduste kandidaadi kraadiga. Küll on aga see tasemelt võrreldav Saksamaal habilitatsiooni sooritanutele antava doctor habilitatus'e kraadiga.
Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti]Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Talis Bachmann. "Teaduspraktika tahud ja toed. Tartu Ülikooli Kirjastus, 2004. Lk 27
- ↑ TARTU ÜLIKOOLI FÜÜSIKA INSTITUUT 1946-1998. algus.planet.ee