Tecki linnus

Tecki linnus. Vaade lääne poolt. Paistab ka koobas Sibyllenloch.
Torn
Vaade Bergi linnuselt Kirchheim unter Teckile ja Esslingenile. Tagaplaanil Altbachi elektrijaam.
Vaade Hohenbolilt

Tecki linnus on keskaegne mägilinnus Saksamaal Baden-Württembergi liidumaal Esslingeni maakonnas Oweni linna haldusalas Albtraufi juures 773 m kõrguse Tecki mäe tipus, Kirchenheim unter Teckist edelas. Ta piirneb Bissingen an der Tecki vallaga. Allapoole jääb Neckarisse suubuva Lauteri jõe org. Linnuse geograafilised koordinaadid on 48° 35′ 17″ N, 9° 28′ 14″ E.

19. sajandi lõpus ehitati keskaegse linnuse varemetele (alus- ja tugimüüridele) vaatetorn ning 20. sajandil hoone ürituste korraldamiseks ja Švaabi Juura Ühingu matkakodu.

Asukoht

[muuda | muuda lähteteksti]

Kõige lihtsam on linnuseni jõuda Oweni kaudu. Üks tänav läheb ülesmäge kahe parkimisplatsini, mis asuvad umbes poole peal. Hörnle parkimisplatsist läheb mugav matkarada (umbes 2 km), Bölle parklast läheb otsem (umbes 1,5 km) ja järsem tee (lastevankritele ainult teatud tingimustel läbitav).[viide?]

Linnuseni võib ka Bruckenist (Lenningeni vald) matkata. Minnes Rinneni teed pidi saeveskist paremalt mööda, jõutakse ühe põlluteeni, mida mööda tuleb minna kuni Sattelbogenini, kust minnakse Mömpelgarti teed pidi lõpuni. Jõudnud Bölle parkimisplatsini, saab mäetippu jõuda vaid väga järsu tee kaudu (umbes 1,5 km). (Seda teed soovitatakse kogenud matkajatele).[viide?]

Ajalugu

[muuda | muuda lähteteksti]

Tecki linnust on teadaolevalt esimest korda mainitud keiser Friedrich I Barbarossa ja Zähringeni hertsogi Konrad I vahelises lepingus 1152. Zähringenide peavaldus oli algselt Tecki ümbruses, aga alates 1187. aastast jätsid nad oma selles piirkonnas järele jäänud valduse suguvõsa nooremale kõrvalharule, kes hakkasid end nimetama Tecki hertsogiteks. Rahahädas müüsid need poole linnusest 1303 Habsburgidele, 1381 teise poole Württembergi krahvidele. 15. sajandil surid Tecki hertsogid välja ning seoses sellega said 1495 senised Württembergi krahvid Württembergi hertsogiteks.

Vana linnus hävis 1525. aastal Saksa talurahvasõjas täielikult.

Württembergi hertsogi Karl Alexanderi ajal oli kavas rajada linnuse varemetele moodne kindlus. Töid alustati 1736; kui aga hertsog 1737 suri, jäid need katki. Aastal 1738 hakati ehitatut jälle lammutama.

Kui üks Saksa-Austria alpinistiklubi matkarühm 1888. aasta ristipäeval retke Tecki kindluse juurde ette võttis, jäädi tugeva paduvihma kätte. Kogu matkarühm kogunes väga kitsasse keldrisse, mis asus torni varemetes. See vahejuhtum äratas soovi püstitada Tecki linnusele vaatlustorn, mis võiks tulevastele matkajatele ja rändajatele varjupaigaks olla. Peagi läksidki arhitekt Koch ja Albert Hölzle linnusesse, et koostada varjupaiga ja vaatlustorni ehitusplaan.[viide?]

Aasta hiljem, 1. septembril 1889, toimus torni juurdeehitise pidulik avamine. Tecki linnus sai üheks populaarseimaks puhkusekohaks sakslaste hulgas.[viide?]

Pärast laienduse lõpetamist ehitati 1933 uus, saksa kirjanikule Eduard Mörikele pühendatud saal Mõrikehalle. Aastal 1935 ühendati Tecki loss telefonivõrku ning 1939 saadi veeühendus Bissingeni orust üles mäele.[viide?]

6. juunil 1941 sai lossi uueks valitsejaks Švaabi Juura Ühing, 1948. aastal varustati Teck elektrivalgusega. Aastatest 1954 ja 1955 pärineb praegune matkamaja. Lisaks ehitati majapidamisruumid, samuti ka saal ja magamisruumid. Vanal tornil, mis oli ehitatud Neuschwansteini lossi stiilis, oli mitmeid ohtlikke tuuliseid nurki.[viide?] Seetõttu tuli ohtlikud kohad eemaldada.[viide?] Samal ajal kinnitati ka katuseplaadid traadiga katuselattide külge.[viide?] 1955. aastal sai vaatetorn oma praeguse väljanägemise.

9. novembril 1999 allkirjastasid omavalitsuse president dr Udo Andriof, maavanem dr Hans Peter Braun ja Švaabi Juura Ühingu president Peter Stoll kokkuleppe Tecki looduskaitseala (looduspargi) kohta.[viide?]

2004. aasta alguses võttis Seehoferite abielupaar Tecki kindluse üürile. Järgnesid ulatuslikud ümberehitustööd, mis lõppesid kilomeetripikkuse veeühenduse uuendamisega. See kõik läks maksma umbes 450 000 eurot. Mõeldi ka keskkonnakaitsele: lossihoovis asuvasse tsisterni kogutakse vihmavett, millega varustatakse sanitaarrajatisi.[viide?]

Allikad

[muuda | muuda lähteteksti]
  • Günter Schmitt: Burgenführer Schwäbische Alb, Band 4 – Alb Mitte-Nord: Wandern und entdecken zwischen Aichelberg und Reutlingen. Biberacher Verlagsdruckerei, Biberach an der Riß 1991, ISBN 3-924489-58-0, S. 95–108.

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]