Tegu ja karistusõiguslik teomõiste (ingl criminal act, ld actus reus) on inimese tahtest kantud käitumine, mis avaldub välismaailmas[1]. Tegu on iga süüteokoosseisu põhielement. Tegu peab olema piiritletud mitteteost. Seega saab koosseisule vastav tegu olla inimkäitumine – millegi süüteokoosseisule vastava korda saatmine või millegi tegemata jätmine, mille peab konkreetsetel asjaoludel alati tuvastama.[2]
Teovormid jagunevad aktiivseteks (tegevus) ja passiivseteks (tegevusetus). Põhidelikti tuum on tegu, mis seisneb tegevuses. Tegevusetusega kaasnev süütegu on tegevusetus- ehk tuletisdelikt, mitte enam põhidelikt. Põhidelikti koosseisutegu peab seisnema tegevuses ning hõlmama lõpuleviidud täideviimistegu.[2]
Teomodaliteet (ld modus) ehk teo väline asjaolu on olukorra täpne kirjeldus, milles tegu peab aset leidma, et see vastaks koosseisule ja oleks karistusväärne[2]. Teo määramine toimub sageli eri asjaolude kindlakstegemisel, nt teo suhe isikusse või asja, teo toimepanemise aeg, koht, viis ja selle seotus teiste tegudega.[1]
Näiteks lapsetapmine[3] saab kõne alla tulla vaid juhul, kui see pannakse toime sünnituse ajal või vahetult pärast seda. Aeg võib oluline olla ka muude koosseisutunnuste juures, näiteks vägivald röövimise ajal[4] eeldab vägivalla kasutamist mingi asja äravõtmise ajal, vahetult enne või pärast seda.[2]
Näiteks sissetungimise[5] puhul on teo toimepanemise kohtadena välja toodud võõras hoone, ruum, sõiduk või piirdega ala. Omavolilise sissetungimise puhul nt erametsa või inimgruppi trügimisel see säte ei kohaldu.[2]
Vahend on ese, millega kahjustatakse kannatanut või mida teo toimepanija muul viisil kasutab, et panna toime koosseisupärane tegu. Teatud juhtudel peab koosseisule vastamiseks olema teo toimepanemisel kasutatud seaduses sätestatud vahendit, nt relv röövi korral[6] või lõhkeaine kasutamine tapmise korral[7].[2] Aeg ja koht on vaadeldavad teomodaliteetidena vaid karistusseadustiku eriosa koosseisu tunnustena.[2]
Tegu on karistusõiguses mõiste, millest algab delikti õigusvastasuse kontroll. Lisaks süüteo tuvastamisele tehakse kindlaks inimese teo ehk inimkäitumise piirid.[2]
Koosseisu määramisel on oluline eristada tegu ja tagajärge. Tagajärg on teo ajaliselt ja ruumiliselt eraldatud mõju välismaailmale. Tagajärg on küll teost tingitud, kuid ei ole selle osa. Õigusvastane käitumine, teo intensiivsus ega selle raskus ei ole tagajärg. Tagajärje kirjeldus ei saa seisneda teo kirjeldamises, seega ei saa koosseisupärasust kontrollides samastada tegu tagajärjega.[2]
Süüteokoosseisu tuvastamisel võib juhtuda, et puudub tegu karistusõiguslikus mõttes. Sel juhul ei saa hakata teolist käitumist ka õiguslikult hindama. Seega on teo olemasolu sisuliselt esimene tuvastamist vajav asjaolu, mida süüteokoosseisu juures kontrollida.[1] Juba eelkontrolli käigus tuleb kindlaks teha, kas tegu oli tegevusetus, katse või osavõtt – sel juhul minnakse üle tuletisdelikti koosseisupärasuse kontrollimisele.[2]
Karistusõiguslik teomõiste piiritleb inimese õiguslikult relevantsest käitumisest tahtevälised tegevused, mis ei oma sotsiaalset kvaliteeti (nt refleksid).[2] Kirjandusest ja õigusdogmaatikast tuleneb mitmeid teomõisteid – lisaks klassikalisele ehk naturalistlikule teomõistele on sõnastatud ka finalistlik, sotsiaalne, personaalne ja negatiivne teomõiste.[1]
Teo mõiste üle käiv teaduslik vaidlus ei ole praktikas eriti olulise väärtusega, sest vaid vähestel juhtudel tekib praktikutel koosseisu kindlaks tehes juba sellel tasemel probleeme. Seega piisab enamasti mõistmisest, et karistusõiguses on tegu inimese tahtest kantud käitumine, mille mõju avaldub välismaailmas.[1]
Teo olemasolu kontrollimisel on kõigepealt vaja välja selgitada, kas see võib olla mittetegu. Mitteteod on järgmised:
Vaieldavad on õpitud refleksid ja juriidilise isiku teod. Õpitud ehk omandatud refleks on näiteks see, kui autojuhile lendab putukas näkku ja ta hakkab seda käega vehkides tõrjuma, kaotab auto üle kontrolli ning põhjustab avarii. Ka poksija tõrjelöök on õpitud refleks ja seega tegu karistusõiguslikus mõttes. Juriidilise isiku teos puudub inimkäitumise kvaliteet ja seega ei vasta see senisele teomõistele. Siiski on lisaks Eestile juriidilise isiku tegu paljudes riikides kriminaliseeritud.[2]