Tehnikatõlge

Tehnikatõlge ehk tehniline tõlge on tõlke liik, mis hõlmab tehnikatekstide kirjutajate loodud dokumentide või spetsiifilisemate tehnikavaldkonna tekstide tõlkimist. Levinud tehnikatõlke tekstitüübid on näiteks kasutusjuhendid, ohutusjuhised, aruanded, kiirjuhendid, häälestusjuhised ja rakendused^[1]. Kuigi spetsiaalse terminoloogia olemasolu on tehnikatekstide peamine tunnusjoon, ei ole oskussõnavara üksi piisav, et liigitada teksti "tehniliseks", kuna eksisteerib palju distsipliine ja teemasid, mida ei saa vaatamata spetsiifilise terminoloogia esinemisele käsitleda tehnikavaldkonda kuuluvatena.^[2] Tehniline tõlge hõlmab paljude erinevate erialaste tekstide tõlkimist ja nõuab valdkonnaspetsiifika tundmist, vastava terminoloogia valdamist ^[3] ning kirjalikku väljendusoskust.

Tehnikatõlke puhul on oluline ühtse terminoloogia kasutamine, näiteks patentide tõlkimisel. Ühtne terminoloogia on tehniliste tekstide tõlkimisel väga oluline. Kui ilukirjanduse ja turundustekstide tõlkimisel on sünonüümid omal kohal, siis tehnikatõlkes sünonüüme ei kasutata^[4]. Stereotüüpse ja korduvat laadi tehnilise oskussõnavara kasutamine muudab asjakohaseks masintõlke, tõlkemälude ja terminibaaside kasutamise. Oma raamatus "Tehnikatõlge" väidab Jody Byrne, et tehnikatõlge on tihedalt seotud tehnilise kommunikatsiooniga ja antud valdkonnale on kasu uurimustest selles ja muudes teadusvaldkondades, nagu näiteks kognitiivne psühholoogia.^[5]

Tehnilise erialakeele laiemale üldsusele arusaadavaks tegemine ühest keelest teise tõlkimisel hõlmab ka keelelisi funktsioone.^[6]

Tõlge tervikuna on tasakaal kunsti ja teaduse vahel hõlmates nii teoreetilisi kui praktilisi aspekte.^[7] Teadmised nii lingvistikast kui ka tõlkimise esteetilistest iseärasustest on otseselt rakendatavad ka tehnikatõlke valdkonnas.

Tehnikatõlget kui valdkonda on tunnustatud, õpetatud ja arendatud alates 1960. aastatest.^[8][9] . Tulenedes tõlketeaduse valdkonnast on tehnikatõlge traditsiooniliselt rõhutanud lähtekeele tähtsust. Aastate jooksul on hakatud sellest traditsioonilisest lähenemisviisist eemalduma, keskendudes pigem tõlke eesmärgile ja sihtauditooriumile.^[10] Arvatavalt seetõttu on tehnikadokumentides ainult 5–10% ulatuses terminoloogiat, ülejäänud 90–95% ulatuses tekstist, on keel pigem lähtekeele stiilis.^[11] Kuigi tehnikatõlge on vaid üks kutselise tõlke liike, on see on suurim alaliik väljundit arvestades. Rohkem kui 90% kogu professionaalsest tõlkest on tehtud tehnikatekstide tõlkijate poolt.^[10]. See näitab valdkonna olulisust.

Meetodid ja praktika

Tehnikateksti tõlkija

Tehnikatekstide tõlkija roll ei ole mitte ainult teabe edastaja, vaid ka teadmiste läbi sisu looja, kuna tihti võib tehnikateksti tõlkija olla ka tehnilise sisuga teksti koostaja rollis.^[10] Uuringud on näidanud, et tehnikatekstide tõlkijad loovad tegelikult uut sisu, mitte ainult ei paiguta vana teavet ümber. See rõhutab, kui oluline roll on tehnikatekstide tõlkijatel sisu loomisel, tehes seda siis ühes või mitmes keeles.^[12]

Nagu ka spetsialistidel tehnilise kommunikatsiooni valdkonnas, peab tehnikatekstide tõlkijal olema paljusid ainevaldkondi hõlmav mitmekülgne taust. Lisaks tõlkeprotsessi teoreetilisele ja keelelisele suunale on vaja ka teiste distsipliinide mõistmist, nagu näiteks kognitiivne psühholoogia, tehniline kasutatavus, ja tehniline kommunikatsioon, mis on vajalikud edukaks tehnikatekstide tõlkija tööks.^[6] Enamik tehnikatekstide tõlkijaid töötab spetsiifilises valdkonnas nagu meditsiin või juriidiline tehniline tõlge, mis rõhutab interdistsiplinaarse tausta olulisust.^[13] Tehniliste tekstide tõlkijad peaks professionaalse tõlke valdkonnaõpet saama ka koolituste kaudu.^[14]

Tehnikatõlge nõuab põhjalikke tehnoloogiaoskusi, eriti kui tõlkija otsustab kasutada arvutipõhist tõlget (CAT) või masintõlget (MT). Kuigi mõned tehniliste tekstide tõlkijad teostavad kogu tõlke ilma arvutipõhist või masintõlget kasutamata, toimub see enamasti juhtudel, kus dokumendis on vaja rohkem loovust. Mehaanika või inseneriteadustega seotud dokumendid, mis sisaldavad tihti esinevaid mõisteid või fraase, tõlgitakse sageli arvutipõhist või masintõlget kasutades.^[13]

Tehnikatekstide tõlkimine

Tõlkimine

Tehnikatekstide tõlkimisel on mõned üldised etapid, mida tõlkija tõlkeprotsessis läbib. 

Nendeks etappideks on teksti analüüs, mõistmine, tõlkimine ja läbivaatamine.^[15]

Analüüs ^[15]

1. Lugemine: dokumendi lugemine, mis võimaldab tõlkijal mõista dokumendi sisu ning aitab välja selgitada, millist infot või abivahendeid tõlkija vajab, et dokumenti tõlkida.^[15]
2. Kontekst: konteksti määratlemiseks võib tõlkija endalt küsida, kes on tõlke sithrühm, mis tüüpi tekst see on ja milline on teksti allikas ja sihtkeeled. Samuti võiks tõlkija endalt küsida, kas keeleline variatsioon on olulise mõjuga. Vastused neile küsimustele mõjutavad sihtteksti registrit.^[15]
3. Register ja toon: üldiselt on tehniliste tekstide toon neutraalne.^[16] Register võib olla väga ametlik ja teaduslik, või olla tehtud kergesti arusaadavaks laiemale üldsusele.^[15]
4. Dokumendid: tõlkija otsib tõlkimiseks vajalikke abimaterjale.^[15]

Teksti mõistmine ^[15]

1. Raskusaste: tõlkija hindab, kui raskesti on tekst mõistetav, ja kas ta on võimeline tõlkima teksti asjakohaselt ja õigeaegselt.^[15]
2. Rasked kohad: tõlkija hindab tekstis esinevaid konkreetseid probleeme või kohti, mida ta ei mõista. Sel juhul teeb tõlkija uurimistööd, et selgitada konkreetseid tähendusi.^[15]
3. Ekspertide kaasamine: tõlkija võib kaasata eksperte valdkonnas, kus ta ei mõista teatud termineid või tähendusi isegi pärast uurimistöö tegemist.^[15]
4. Kuidas kasutada ekspertidelt saadud teavet: ekspertidelt saadavad vastused võivad kas aidata tõlkijal teksti sihtkeelde tõlkida, või seda raskendada. Võib esineda termineid, mida on raske tõlkida ja mõningaid, mida ei tohi üldse tõlkida. Tõlkija võib sel juhul selgitada mõisteid sihtkeele näidete varal.^[15]

Tõlkimine^[15]

Selles etapis kasutab tõlkija abimaterjale ja teostatud uurimistööd, et leida sobivaimad vasted, nii et tõlge on lähteteksti arvestades usaldusväärne ja samal ajal selgelt mõistetav.

Läbivaatamine

Teksti olemusest sõltuvalt on soovitatav tekst üle vaadata. Näiteks vajab farmaatsiaalane tekst läbivaatamist, kuna lähtetekstis sisalduv informatsioon on väga oluline. Valesti tõlgitud teksti puhul võib tekkida kahju, mis tähendab tõsiseid õiguslikke ja eetilisi tagajärgi.

Valdkonnateadmised

Sageli võivad tõlkijad olla vastava valdkonna spetsialistid^[5] ning olla kursis selle terminoloogia ja alustekstidega. Samas kui tõlkija ei valda kogu vajalikku teemat, on võimalik teadmisi üle kanda teistest sarnastest valdkondadest.^[5] See aitab tõlkijal mõista teksti põhitõdesid.^[5] Abivahendid, mida tehniliste tekstide tõlkija võib kasutada, on sõnastikud, entsüklopeediad^[15] ja tehnikasõnaraamatud,^[16] samuti uusimad trükised-abimaterjalid, sest tehnoloogia areneb kiiresti.^[15] Tõlkija peab kursis olema tehnoloogia arenguga piirkondades, mille keeltesse nad tõlgivad. Osaletakse konverentsidel või kursustel, tellitakse ajakirju,^[15] et olla kursis ja kasutada uusimaid termineid.^[17] Tõlkija peab kontrollima ka teatud teemade kajastamise legaalsusega kaasnevaid aspekte eri riikides.^[17]

Viited

1. Toimetaja tõlkebüroo. "Tehniline tõlge ehk tehnikatõlge". Vaadatud 06.09.2019.^{[alaline kõdulink]}
2. Byrne, Jody (2006). Tecnical translation: Usability Strategies for Translating Technical Documentation. Dordrecht: Springer.pp 3 -4
3. Williams, J; A. Chesterman (2002). The Map: A Beginners Guide to Doing Research in Translation Studies. Manchester: Saint Jerome Publishing pp. 12 -13.
4. Toimetaja tõlkebüroo (22. august 2017). "Tehniline tõlge ehk tehnikatõlge". Vaadatud 06.09.2019.^{[alaline kõdulink]}
5. Byrne, Jody (2006).
6. Byrne, Jody.
7. Larson, Mildred L., ed., Translation: Theory and Practice, Tension and Interdependence.
8. Thompson, Daniel.
9. Finch, C. An Approach to Technical Translation: An Introductory Guide for Scientific Readers.
10. Kingscott, Geoffrey.
11. Newmark, Peter, A Textbook of Translation.
12. Rush Hovde, Marjorie.
13. "Translator Career Path."
14. Weiss, Timothy.
15. Horguelin, Paul A. (1966).
16. Hallman, Mark I. (1990).
17. Kingscott, Geoffrey (2002).