Terrie Edith Moffitt on (sündinud 9. märtsil 1955 Nürnbergis) on Ameerika kliiniline psühholoog.
Ta on uurinud antisotsiaalset käitumist. Koos kolleeg Avshalom Caspiga on nad uurinud ka geenide ja keskkonna seost psüühikahäiretega. Moffitt on psühholoogia ja neuroteaduste professor Duke'i Ülikoolis USA-s, professor King’s College’is Suurbritannias ja töötab ka Dunedini Meditsiinikoolis Uus-Meremaal.[1]
Ta on uurimisjuhi abi Dunedini longituuduuringus (Dunedin Longitudinal Study), mis jälgib 1037 1972–1973. aastal Uus-Meremaal Dunedinis sündinud inimese elukäiku. Samuti algatas ta keskkonnariskide uurimiseks kaksikute longituuduuringu (Environmental-Risk Longitudinal Twin Study), mille raames jälgitakse 1100 Briti peret, kus sündisid kaksikud 1994.–1995. aastal.
Moffitt kasvas üles Põhja-Carolinas USA-s ja käis Põhja-Carolina Ülikoolis Chapel Hillis. Seal sai ta 1977. aastal bakalaureusekraadi psühholoogias. Ta jätkas õpinguid kliinilise psühholoogia alal Lõuna-Carolina Ülikoolis, kus kirjutas 1981. aastal magistritöö loomade käitumisest ja omandas doktorikraadi kliinilises psühholoogias 1984. aastal.[2] Ta jätkas tegevust California Ülikooli (Los Angeleses) neuropsühhiaatria instituudis. 1985. aastal sai Moffittist assisteeriv professor Wisconsini Ülikoolis, kus ta sai professoriks 1995. aastal. Edaspidi on ta olnud õppejõud King’s College’i psühhiaatriainstituudis Londonis ja Duke’i Ülikoolis.
Terrie Moffitt uurib, kuidas geneetilised ja keskkonnariskid mõjutavad hälbivat käitumist ja psüühikahäireid. Eriti on ta huvitatud antisotsiaalsest ja kriminaalsest käitumisest. Uurib ta aga ka depressiooni, psühhoosi, sõltuvust ja kognitiivset vananemist. Ta on litsentsitud kliiniline psühholoog, kes on täiendanud end kliinilise praktikaga UCLA neuropsühhiaatria instituudis (1984).
Tema Dunedini multidistsiplinaarne tervise- ja arengu uurimus (Dunedin Multidisciplinary Health and Development Study) Uus-Meremaal on selgitanud nii lähedaste kui ka võõraste vahelist kuritegeliku käitumise mustrit. Samuti on see selgust toonud naiste rolli kohta vägivalla algatamises. Prof. Moffitt teeb ka mahulist jätku-uuringut Suurbritannia kaksikute seas, et uurida arengu bioloogilisi, psühholoogilisi ja sotsiaalseid mõjutajaid.
Moffitti suurimaks saavutuseks peetakse antisotsiaalse käitumise teooriat. Selles eristab ta ühiskonnas eksisteerivat kahte tüüpi antisotsiaalset käitumist: noorukieas ja terve elu kestvat. Terve elu kestva antisotsiaalse käitumisega inimesed hakkavad kõrvalekalduvalt käituma juba lapseeas ja muster jätkub ka täiskasvanueas.[3] Oma kriminaalsuse ja inimarengu uurimuse eest pälvis ta ka Stockholmi kriminoloogiaauhinna (Stockholm Prize in Criminology).
Moffitt on tuntud ka geenide ja keskkonna interaktsiooni (GxE) uurijana. Koos oma kolleegi ja partneri Avshalom Caspiga on nad avaldanud ajakirjas Science kaks artiklit 2002. ja 2003. aastal. Neid loetakse ühtedeks esimesteks geenide ja keskkonna interaktsioonide uurimise töödeks inimestel. Esimeses uurimuses leidsid nad, et lapsed, kellel esineb polümorfism MAOA geenis, olid antisotsiaalse käitumise arenemisele peale lapseea väärkohtlemist haavatavamad. Tema uurimused geenide ja keskkonna mõjust antisotsiaalse käitumise kujunemisel on viinud laiema diskussioonini kriminaalse käitumise ennetamise osas väärkoheldud laste seas.[4]
Teine uurimus näitas, et inimesed, kellel esineb s/s alleel serotoniini transporter geen SLC6A4-s, on pärast stressi tekitavaid elusündmusi depressiooni väljakujunemisele haavatavamad.[5] Artikkel on tekitanud palju vastuolusid, mis on viinud mitmete metaanalüüside avaldamiseni psühhiaatria ja meditsiini ajakirjades 2009. ja 2011. aastal. Need on toetanud originaalartikli tulemusi, kuid arvamused teadlaste seas jäävad siiski erinevateks.