Territoriaalvaidlused Lõuna-Hiina meres

Satelliidipilt Lõuna-Hiina merest

Lõuna-Hiina meri on olulise tähtsusega Vaikse ookeani osa, mis ulatub Karimata ja Malaka väinadest kuni Taiwani väinani ning on umbes 3,7 miljoni ruutkilomeetrise pindalaga. Lõuna-Hiina meri asub geograafiliselt olulise koha peal – Malaka väin ühendab Vaikset ookeani India ookeaniga ja on üks maailma kõige olulisemaid laevateid [1]. ÜRO hinnangul transporditakse umbes 80% maailma kaubandusest mere kaudu ning sellest kolmandik läbib iga aasta Lõuna-Hiina merd. 2016. aastal Lõuna-Hiina mere kaudu liikunud kaubanduse väärtuseks hinnatakse 3,37 triljonit USA dollarit. Hiina majanduslik kindlus on tugevalt seotud Lõuna-Hiina merega, arvestades, et umbes 60% Hiina kaubandusest liigub mere kaudu[2].

Lisaks kesksele geograafilisele asukohale on Lõuna-Hiina meres palju loodusvarasid – hinnanguliselt 275 triljonit kuupmeetrit maagaasi ja 11 miljardit barrelit naftat. Hiina hinnangul saab Lõuna-Hiina merest kokku 130 miljardit barrelit naftat, mis tähendaks seda, et seal on rohkem naftat kui kuskil mujal maailmas (kui Saudi Araabia välja arvata). Selle hinnangu väärtus on kaheldav. Ometi on Hiina rahvuslik naftakorporatsioon investeerinud 20 miljardit USA dollarit uskudes, et Lõuna-Hiina meres on nii suur kogus naftat. Arvestada tuleb, et Hiina vajadus uue energia järele on kriitiline ja süvenev – Hiina naftavarud sisaldavad ainult 1,1% kogu maailma varudest, kuid Hiina tarbib 10% maailma naftatööstusest ja üle 20% kasutatavast energiast kogu planeedil[3].

Territoriaalvaidlused

[muuda | muuda lähteteksti]

Hiina ja teised Kagu-Aasia riigid (Filipiinid, Vietnam, Malaisia ja Brunei) vaidlevad Lõuna-Hiina meres sisalduvate saarte, atollide, riffide, kaljude ja madalike üle[4]. Nende kuuluvus on oluline, arvestades et ÜRO 1982. aasta mereõiguse konventsiooni (edaspidi ka konventsioon) artikli 121 kohaselt saab saarte ümber määrata kõiki konventsioonis ette nähtud meretsoone (territoriaalmeri, külgvöönd, majandusvöönd) ningkaljude ümber on võimalik määrata territoriaalmeri ja külgvöönd. Seega on riigil, kellele meres olev saar või kalju kuulub, rohkem mõju merepinna üle ning konventsiooni kohaselt ka õigus meretsooni vetes ja merepõhjas olevatele elavatele ja mitteelavatele ressurssidele.

Konflikti keskmes on Hiina üheksakriipsujoon, mis ümbritseb umbes 90% Lõuna-Hiina mere pindalast ja mis Pekingi väitel näitab Hiina alla kuuluvat ala kogu Lõuna-Hiina merest. Pekingi sõnul tuleneb õigus maale, moodustistele ja ressurssidele üheksakriipsujoone sees „ajaloolistest õigustest“[5].

Hiina Rahvavabariigi poolt 07.05.2009 ÜRO peasekretärile saadetud kaart üheksakriipsujoonest Lõuna-Hiina meres

Joon tõstatus konventsiooni kontekstis esmakordselt aastal 2009, kui Hiina saatis ÜRO peasekretärile kaardi, mis sisaldas üheksakriipsujoont. Koos joone esitamisega väitis Hiina et tal on „vaieldamatu suveräänsus [Lõuna-Hiina mere saarte ja külgnevate vete] üle ning et tal on suveräänsed õigused ja jurisdiktsioon üle asjaomaste vete ning merepõhja ja aluspinnase osas“. Hiina ei ole andnud täpsemaid selgitusi selles osas, mida üheksakriipsujoon endast kujutab või milliseid konventsioonist tulenevaid õigusi täpselt Hiina selle ala sees endale väidab kuuluvat[6].

Ühest küljest võib Hiina väita, et üheksakriipsujoon märgib Hiina täielikku kontrolli ja suveräänsuse alla kuuluvat ala[7]. Hiina võib tugineda lahtede õiguslikust režiimist tulenevale erandile, mille kohaselt on lahte sulgev joon lähtejooneks millest mõõdetakse territoriaalmere laiust[8]. Ehkki Hiina ei saa väita, et Lõuna-Hiina merre tõmmatud üheksakriipsujoon märgib ala, mis saaks olla käsitletav sisevetena konventsiooni artikli 10 (4) tähenduses[9], saaks Hiina tugineda ajaloolise lahe kontseptsioonile. Ajaloolisel lahel puudub legaaldefinitsioon, kuid näiteks 1992. aastal tõlgendas kohtunik Oda seda geograafilises mõttes lahe-moodi nähtusena, mida nende liiga suure lahesuu laiuse või liiga väikse liigestuse tõttu maismaasse ei saaks tavapäraselt õiguslikult lahena käsitleda, kuid ajaloolistel põhjustel on võimalik neile anda sama õiguslik staatus nagu lahtedele. Kui õigus ajaloolisele lahele on kindlaks tehtud, võib rannikuriik tõmmata sulgeva joone üle lahesuu ning see joon moodustab lähtejoone, millest väljapoole mõõdetakse teisi meretsoone. Ala, mis joone sisse jääb kuulub rannikuriigi sisevete hulka[10]. Siiski pole Hiina ametlikult sellist seisukohta võtnud ega toonud välja asjaolusid, mis toetavad ja tõendavad käsitlust, et Hiinal on ajalooline õigus konventsiooni artikli 15 tähenduses pidada Lõuna-Hiina mere suuremat osa enda ajalooliseks laheks.

Alternatiivselt võiks Hiina väita, et üheksakriipsujoon märgib tema territoriaalmerd, kuid selline määratlus ei oleks kooskõlas ÜRO mereõiguse konventsiooniga. Nimelt ehkki riikidel on konventsiooni kohaselt territoriaalmere vööndis kõige rohkem suveräänsust, võimaldab artikkel 3 määrata ainult kuni 12 meremiili laiuse territoriaalmere – üheksakriipsujoon ulatub Hiina maismaast kuni 1080 meremiili kaugusele. Igal juhul peavad riigid konventsiooni artikli 17 kohaselt arvestama teiste riikide rahumeelse läbisõidu õigusega, mistõttu ei ole ühegi riigi voli territoriaalmere piires absoluutne.

Teiselt poolt võib väita, et üheksakriipsujoon kujutab endast ala, mille sees väidab Hiina enda suveräänsust iga tõusupaljandi üle ja jurisdiktsiooni igale vastavale merevööndile, mida selline moodustis konventsiooni kohaselt tekitab (näiteks territoriaalmeri või majandusvöönd). Selline tõlgendus ei lahendaks Lõuna-Hiina meres toimuvaid territoriaalvaidlusi – Hiina väidaks endiselt enda suveräänsust territooriumil, mida Vietnam, Malaisia, Filipiinid ja teised enda omaks on kuulutanud. Siiski, ehkki konventsiooni mõttes määratlusena poolik ja ebapiisav, ei oleks selline tõlgendus tingimata konventsiooniga vastuolus, eeldusel, et Hiina tunnustab teiste riikide rahumeelse läbisõidu ja ülelennuvabadust. Selle tõlgenduse poolt räägib Hiina välisministri abi Liu Zhemini poolt 2011. aasta detsembris tehtud teadaanne, et Hiina valitsus on alati vastavalt rahvusvahelisele õigusele tunnustanud kõikide riikide meresõiduvabadust ja ülelennuvabadust[11].

Oluline on märkida, et konventsiooni artikli 17 kohaselt kehtib rahumeelse läbisõidu õigus ainult laevadele ning on asjakohane ainult territoriaalmeres – ülelennuvabadust territoriaalmeres konventsioon ette ei näe. Väinades kehtib seevastu artikli 38 järgi takistamatu läbisõidu õigus, mis hõlmab nii ülelennuvabadust kui ka meresõiduvabadust. Seega selleks, et Hiina saaks tegelikult tunnustada teiste riikide konventsioonist tulenevat meresõidu- ja ülelennuvabadust, peaks olema selge milline ala on Hiina territoriaalmeri, kus tuleb artikli 17 järgi tunnustada rahumeelse läbisõidu õigust ja kus asuvad Hiina väinad, mille kohal peab Hiina tunnustama artikli 38 kohaselt muu hulgas ka teiste riikide ülelennuvabadust.

Lõuna-Hiina meres on külgnevate või vastastikku asuvate riikide vahel hulganisti kattuva suveräänsusega alasid. Näiteks Vietnamil ja Malaisial on osaliselt kattuv majandusvöönd ja mandrilava. Lisaks raskendab merepiiride määramist Hiina massiivne üheksa-kriipsu joon[11].

Konflikti on tekitanud ka Hiina ulatuslik, kokku seitsmele korallirahule, üle 250 km2 suurust pindala kattev, tehissaarte ehitamine Lõuna-Hiina meres. Ehitustegevus algas 2013. aastal hoolimata sellest, et Spratly saarte erinevaid osi (kuhu Hiina samuti tehissaare ehitas) olid nii Vietnam, Malaisia kui ka Filipiinid enda omaks kuulutanud. Tehissaared on relvastatud ja sisaldavad muu hulgas maandumisradu lennukite jaoks. Hiina Välisministeeriumi sõnul on tegemist „vajalike kaitseasutustega“, mille peamine eesmärk on tagada merenduse turvalisus ja abi andmine looduskatastroofide korral[12].

Tehissaarte kiirel ja laiaulatuslikul ehitamisel Lõuna-Hiina merre on olnud kahjulik mõju ümbritsevale merekeskkonnale. Maaparandus korallrahude ümbruses (nagu laevadele ligipääsuks kanalite loomine ja süvendamine) hävitas osa koralle. Lisaks võis osa tehissaarte ehitamise käigus tekkinud settest, mis võis sisaldada raskmetalle, naftat või teisi ehituses kasutatavaid kemikaale, tagasi merre kanduda ja kahjustada sealset ökosüsteemi. Ehitustegevus on negatiivselt mõjutanud ka kalapüügikohti alades, kust kaevati liiva ja kruusa tehissaarte loomiseks ning sellel võib olla negatiivne mõju Lõuna-Hiina mere rannikualas asuvatele kalapüügikohtadele. Tõenäoliselt rikkus Hiina sellise keskkonda kahjustava ehitustegevusega mitmeid rahvusvahelisi lepinguid, muu hulgas ka ÜRO mereõiguse konventsiooni, mille artikkel 192 kohustab riike merekeskkonda kaitsma ja säilitama[13].

Filipiini Vabariik vs. Hiina Rahvavabariik

[muuda | muuda lähteteksti]
Kaart Spratly saartest Lõuna-Hiina meres koos lippudega, mis näitavad seda, millise kontrolli alla erinevad moodustised kuuluvad.

2013. aastal esitas Filipiini Vabariik Haagis asuvale Alalisele vahekohtule (edaspidi ka vahekohus) 15 nõuet Hiina vastu. Filipiinid algatasid vahekohtumenetluse 1982. aasta ÜRO mereõiguse konventsiooni artikli 287 alusel. Nii Filipiinid (8. mai 1984) kui ka Hiina (7.06.1996) on konventsiooni ratifitseerinud. Vaidluste rahumeelse lahendamise süsteemi käsitleb konventsiooni Osa XV, mis näeb ette mitmeid vaidluse lahendamise menetlusi, muu hulgas ka kohustusliku vahekohtumenetluse vastavalt konventsiooni Lisale VII, millele Filipiinid vahekohtumenetluse algatamisel tuginesid[14].

Hiina teavitas avalikkust viivitamatult oma täielikust vastuseisust vahekohtumenetlusele ning kutsus Filipiine üles „jätkama õiget teed vaidluste lahendamiseks läbi kahepoolsete läbirääkimiste“ ning lisas et Hiina ei aktsepteeri praegu ega hakka ka tulevikus aktsepteerima vahekohtuid ning keeldub nii olevikus kui ka tulevikus vahekohtumenetluses osalemisest. Sellest hoolimata avaldas Hiina 7. detsember 2014. aastal detailse Positsioonipaberi, milles tõi välja enda seisukohad Filipiinide Alalisele vahekohtule esitatud väidete osas[15].

Vahekohtumenetlus puudutas vaidlusi Filipiinide ja Hiina vahel seoses õiguste, teatud geograafiliste moodustiste staatuse ja teatud Hiina tegevuste õiguspärasusega Lõuna-Hiina meres.

Filipiinide argumendid

[muuda | muuda lähteteksti]

Laias laastus jagunesid vaidlused, mille Filipiini Vabariik vahekohtu ette tõi, neljaks:

  1. vaidlus selle üle, kust pärinevad poolte õigused ja volid Lõuna-Hiina meres; eriti soovis Filipiini Vabariik saada vahekohtu kinnitust, et Hiina õigused Lõuna-Hiina meres peavad tulenema ÜRO mereõiguse konventsioonist ning mitte „ajaloolistest õigustest“ ning seega ei ole Hiina üheksakriipsujoon kaartidel oma kogu ulatuses õiguspärane ning ületab voli, mis Hiinale on konventsiooniga antud;
  2. vaidlus selle üle, millistele merevöönditele on konventsiooni kohaselt pooltel õigus Spratly saarte ja Scarborough madaliku ümber, arvestades, et praegu on nii Filipiinid kui ka Hiina need enda omaks kuulutanud;
  3. vahekohtul paluti lahendada hulk vaidlusi seoses Hiina tegevuse õiguspärasusega Lõuna-Hiina meres (sekkumine Filipiinide konventsioonijärgsetesse õigustesse (mh. seoses kalastamise, nafta puurimise ning tehissaarte, seadmestike ja rajatistega ehitamisega); seoses merekeskkonna kaitseta jätmise ning kahjulike kalastamismeetodite kasutamisega; ja õiguspärasuse küsimus seoses tehissaarte ehitamise ja laiaulatusliku maa taastamisega Spartly saartel);
  4. vahekohtul paluti leida, et Hiina on süvendanud pooltevahelisi vaidlusi vahekohtumenetluse jooksul nii ligipääsu piiramisega Filipiinide mereväesalgale, mis on paigutatud Second Thomas madalikule kui laiaulatusliku tehissaarte ehitamisega Spartly saartel[16].

Hiina positsioonipaber

[muuda | muuda lähteteksti]

Hiina Välisministeeriumi 7. detsembril 2014 avaldatud positsioonipaber väljendas kokkuvõtvalt järgmisi Hiina seisukohti:

  1. Sisuliselt puudutavad Alalisele Vahekohtule esitatud nõuded meremoodustiste territoriaalset suveräänsust Lõuna-Hiina meres ja on seega väljaspool ÜRO mereõiguste konventsiooni ulatust ega puuduta konventsiooni kohaldamist ega tõlgendamist;
  2. Hiina ja Filipiinid on eelnevalt kokku leppinud (nii kahepoolsetes dokumentides kui ka 2002 aasta deklaratsioonis[17]), et nad lahendavad omavahelised vaidlused läbirääkimiste abil. Ühepoolselt vahekohtumenetluse algatamisega, on Filipiinide Vabariik rikkunud oma rahvusvahelisest õigusest tulenevaid kohustusi;
  3. Isegi kui eeldada, et käesoleva vahekohtumenetluse sisu on seotud konventsiooni tõlgendamise või kohaldamisega, puudutaks see kahe riigi vahelise merepiiri moodustamist, mistõttu puudub käesoleval vahekohtul pädevus selle vaidluse lahendamiseks. Hiina välistas oma 2006. aasta deklaratsiooniga (ÜRO mereõiguse konventsiooni lisade kohta) muu hulgas vaidlused, mis puudutavad merepiiride määramist kohustusliku vahekohtumenetlusega ja kõik muud kohustuslikud vaidluse lahendamise menetlused;
  4. Järelikult puudub Alalisel Vahekohtul jurisdiktsioon käesoleva vaidluse vahekohtumenetluses lahendamiseks. Arvestades eelnevat ja iga riigi vabadust valida endale sobiv meetod vaidluse lahendamiseks, põhineb Hiina otsus vahekohtumenetluses osalemisest keeldumisel selgelt rahvusvahelisel õigusel[18].

Alalise Vahekohtu lahend

[muuda | muuda lähteteksti]
Alalise Vahekohtu pitsat

Alaline Vahekohus leidis, et hoolimata Hiina faktiliselt menetluses mitte osalemisest ja Hiina avalikest vahekohtumenetluse vastastest seisukohtadest, on Hiina vahekohtumenetluses menetlusosaline ning seetõttu rahvusvahelise õiguse alusel juriidiliselt seotud vahekohtu otsusega. Siiski, arvestades Hiina mitte osalemist, võttis vahekohus kasutusele lisameetmeid, et mõlemale poolele oleks kindlustatud menetluse õiglane läbiviimine. Samuti selgitas vahekohus välja Hiina positsiooni vahekohtumenetluses käsitletavate väidete osas arvestades nii Hiina avalikke ametlikke teadaandeid kui ka suhtlust Alalise Vahekohtu vahekohtunikega. Samuti on vahekohus selgitanud välja enda jurisdiktsiooni ulatuse ning kontrollinud iseseisvate ekspertide abil Filipiinide esitatud õiguslike ja faktiliste väidete ning muude materjalide õigsust[19].

Vahekohus jõudis järeldusele, et:

1. Esmalt, ei märkinud Hiina üheksakriipsujoonega ei territoriaalmere ega sisevete piiri, arvestades, et Hiina tunnustab selles alas ülelennu- ja meresõiduvabadust (ehkki konventsiooni järgi kohaldub territoriaalmeres vaid rahumeelse läbisõidu õigus (artikkel 17)). Seda kinnitab ka asjaolu, et Hiina on kuulutanud sirged lähtejooned ümber Hainani ja Paraceli saarte, mida ta eelduslikult ei oleks teinud kui need saared oleks juba kuulunud Hiina territoriaalmere alla läbi Hiina väidetava „ajaloolise õiguse“ alusel määratud üheksa-kriipsu-joone[20].

2. Mõistet „ajalooline õigus“ võib antud kontekstis mõista kaheti, millele selguse eesmärgil viidatakse järgnevalt kui „ajaloolisele õigusele“ üldises tähenduses ning „ajaloolisele asjaolule“ konventsiooni artikli 15 tähenduses.

„Ajalooline õigus“ üldises tähenduses kirjeldab kõikvõimalike õigusi, mis riigil on ajalooliste asjaolude tõttu, kuid mis rahvusvahelise õiguse üldiste reeglite alusel tavapärast tekkida ei saaks. Selline ajalooline õigus võib olla suveräänsus, kuid ka olemuselt piiratumad õigused nagu kalastamisõigus või ligipääsuõigus. „Ajalooline asjaolu“ konventsiooni artikli 15 tähenduses viitab spetsiifiliselt riigi ajaloolisele suveräänsusele maa või merealade üle[21].

3. Hiina ajaloolistele õigustele tuginemine toetamaks enda väidetavaid õigusi üle elavate ja mitte-elavate ressursside, mis paiknevad üheksakriipsujoone sees, ei ole konventsiooniga vastavuses ja ületab konventsiooni alusel Hiinale kuuluvate meretsoonide piire. Konventsiooni tekst kirjeldab põhjalikult riikide õigusi majandusvööndis ja mandrilaval ega jäta ruumi ajalooliste õiguste maksmapanekuks. Seega isegi juhul, kui Hiinal olid varem ajaloolised õigused elavatele ja mitte-elavatele ressurssidele üheksa-kriipsu-joone piirides, lõppesid need õigused siis, kui Hiina ühines ÜRO mereõiguse konventsiooniga. Konventsioon on üks pakett, mis ei väljenda ega saagi väljendada ühegi konkreetse riigi eelnevaid arusaamu enda merelistest õigustest. Konventsiooni ratifitseerimine näitab, et sellega ühinenud riik tunnustab konventsiooni täielikult ja viib kõik konventsiooniga mittevastavuses oleva praktika konventsiooniga vastavusse[22].

4. Hiina võiks tugineda oma väidetavatele ajaloolistele õigustele seoses elavate ja mitte-elavate ressurssidega üheksakriipsujoone piirides, kui Hiina suudaks tõendada, et ta on ajalooliselt keelanud või piiranud teiste riikide ligipääsu nimetatud ressurssidele ja et teised riigid on selliseid piiranguid aktsepteerinud. Vahekohus ei leidnud ühtegi tõendit, mis näitaks, et Hiina oleks Lõuna-Hiina meres ajalooliselt reguleerinud või kontrollinud kalastamist väljaspool enda territoriaalmerd. Seoses mitteelavate ressurssidega muutus nafta puurimine süvavete piirkonnas võimalikuks alles hiljuti, mistõttu ei ole Hiina saanud ajalooliselt enda õigust nendele ressurssidele kehtestada[23]. Siiski, rõhutas vahekohus, et territoriaalvaidlused (ehk Lõuna-Hiina mere saarte väidetav ajalooline kuuluvus) ei ole antud kohtuasja objektiks [24] ehk teisiti öeldes jääb ebaselgeks kellel on õigus vaidlusalustele saartele ja kaljudele Lõuna-Hiina meres ning nende saarte ja kaljudega kaasnevatele meretsoonidele.

5. Seega on Hiina üheksa-kriipsu-joon Lõuna-Hiina meres konventsiooniga vastuolus ja ilma õigusliku mõjuta selles osas, milles ta ületab konventsiooniga lubatavad geograafilised ja sisulised piirid[25].

Alaline Vahekohus. Haag, Rahupalee

6. Teiseks, samamoodi nagu mõõnapaljandeid ei ole juriidiliselt võimalik muuta saarteks, ei ole kaljusid võimalik muuta täieõiguslikuks saareks läbi maaparanduse. Pidades silmas konventsiooni artiklit 121(1), tuleb moodustise staatus määrata selle loomuliku seisundi järgi[26].

7. Kui riigid võiksid iga kalju, mis loomulikult inimasustust või majandustegevust toetada ei suuda, muuta tehnoloogia ja väliselt sisse toodud materjalide abil täieõiguslikuks saareks, oleks artikli 121(3) sisu limiteeriva sättena ammendatud. Seega tuleb artiklist 121(3) aru saada selliselt, et inimasustuse või majandustegevuse võimatus viitab võimatusele ilma kunstlike lisade kasutamiseta toetada inimasustust või majandustegevust[27]. Tegemist on objektiivse kriteeriumiga (võime toetada inimasustust või majandustegevust), millel pole mingit pistmist meremoodustise suveräänsuse küsimusega[28].

8. Vahekohus jõudis järeldusele, et kõigi Spratly saarte tõusumoodustiste inimasutus ja majandustegevus on sõltuv välistest ressurssidest, millest tingituna tuleneb konventsiooni artiklist 121(3), et need moodustised on kaljud mitte saared ja seega ei ole neil ei majandusvööndit ega mandrilava[29]. Arvestades vahekohtu järeldust, et Mischiefi riff ja Second Thomas madalik on mõlemad mõõnapaljandid ega tekita meretsoone enda ümber (artikkel 13(2)), ei ole võimalik Hiina õigus mõnele meretsoonile Mischiefi rahu ega Second Thomas madaliku ümbruses. Lisaks sellele, asuvad nii Mischiefi rahu kui ka Second Thomas Shoal 200 meremiili raadiuses Filipiini Palawani saare rannajoonest, ning seega saab järeldada, et Hiina ja Filipiinide vahelistes suhetes, moodustavad Mischiefi rahu ja Second Thomas madalik Filipiinide majandusvööndi ja mandrilava osa[30].

9. Kolmandaks rikkus Hiina enda 1. ja 2. märtsi 2011. aasta valvelaevade operatsioonidega konventsiooni artiklit 77 seoses Filipiinide suveräänsete õigustega mitte-elavate ressursside suhtes Filipiinide mandrilaval Reed Bank piirkonnas. Hiina rikkus Filipiinide artiklist 56 tulenevaid õigusi, kui kuulutas 2012. aastal välja ajutise keelu Lõuna-Hiina meres kalastamiseks. Selline keeld oleks pidanud olema piiratud vaid Hiina lipu all sõitvatele laevadele ning välistama piirkonnad Lõuna-Hiina meres, mis kuuluvad Filipiinide majandusvööndisse[31].

10. Hiina rikkus 2013. aasta mais oma hoolsuskohustust, mille kohaselt peab ta takistama Hiina lipuga laevadel kalastamist Filipiinide majandusvööndis, tolereerides kalastamist nimetatud alas. Seega on Hiina rikkunud konventsiooni artiklit 58(3)[32].

11. Alates 2013. aasta maist on Hiina enda ametlike laevade operatsioonidega Scarborough' madalik õigusvastaselt takistanud Filipiinide kalamehi traditsioonilisest kalastamisest nimetatuid piirkonnas. Vahekohus rõhutas, et see otsus ei määratle suveräänsuse küsimust Scarbourough madaliku üle[33].

12. Tolereerides Hiina kalastuslaevade keskkonnale kahjulikke meetmeid ohustatud liikide kalastamiseks Spratly saarte moodustistel, on Hiina rikkunud enda kohustust kaitsta merekeskkonda (artikkel 192) ja kohustust võtta kasutusele meetmeid, et kaitsta ja säilitada haruldasi ja tundlikke ökosüsteeme ning väheneva arvukusega ja ohustatud liike ning teisi meres leiduvaid eluvorme (artikkel 194(5))[34].

13. Hiina rikkus tehissaarte ehitamisega (Cuarteroni rahu, Fiery Crossi rahu, Gaveni rahu, Johnsoni rahu, Hughesi rahu, Subi rahu ja Mischiefi rahu, merekeskkonna kaitsmise kohustust (artikkel 192), merereostuse vältimise, vähendamise ja kontrollimise kohustust (artikkel 194(1)), merekeskkonna kaitsmise koostöö kohustust (artiklid 197 ja 123) ning tegevuse võimaliku mõju hindamise kohustust (artikkel 206)[35].

14. Tehissaarte ja rajatiste ehitamisega Mischiefi rahule ilma Filipiinide loata, rikkus Hiina Filipiinide suveräänsust Filipiinide majandusvööndis ja mandrilaval konventsiooni artiklite 60 ja 80 tähenduses[36].

15. Hiina on enda korrakaitse laevade käitumise läbi Scarborough' madaliku läheduses tekitanud tõsise kokkupõrke riski ja ohu Filipiinide laevadele ja personalile. Hiina on rikkunud COLREGS Reegleid 2, 6, 7, 8, 15 ja 16 ning on seega rikkunud konventsiooni artiklit 94 (lipuriigi kohustused)[37].

16. Neljandaks on Hiina vahekohtumenetluse jooksul süvendanud pooltevahelisi vaidlusi tehissaarte ehitamise ja muu ehitustegevusega Lõuna-Hiina meres. Eelkõige on Hiina süvendanud poolte vaidlust:

(a) nende õiguste üle Mischiefi rahu piirkonnas, ehitades suure tehissaare mõõnapaljandile, mis asub Filipiinide majandusvööndis;

(b) seoses merekeskkonna kaitse ja säilitamisega Mischiefi rahu piirkonnas, põhjustades jäädavat tagasipöördumatut kahju moodustise korallrahu elukohale;

(c) seoses merekeskkonna kaitse ja säilitamisega, alustades suurejoonelisi saarte ehitamise töid Cuarteroni rahul, Fiery Crossi rahul, Gaveni rahul, Johnsoni rahul, Hughesi rahul, Subi rahul;

(d) seoses meremoodustiste staatusega Spratly saartel ja nende võimega luua meretsoone, hävitades püsivalt tõendid Cuarteroni rahu, Fiery Crossi rahu, Gaveni rahu, Johnsoni rahu, Hughesi rahu, Subi rahu loomuliku seisundi kohta[38].

Alalise Vahekohtu otsuse järelmõju

[muuda | muuda lähteteksti]
Filipiinide president Rodrigo Duterte oktoobris 2016

Alalise Vahekohtu otsus toetas suuresti Filipiinide seisukohti ja ehkki otsus võis olla õiguslikult siduv, puudub mehhanism, millega oleks võimalik Hiinat sundida otsuse järgi käituma, mistõttu sõltub otsuse täitmine Hiina tahtest. Siiski andis Alalise Vahekohtu otsuse tegemise ajaks valitud Filipiinide president Rodrigo Duterte mõista, et kavatseb Hiina suhtes olla vastutulelikum kui president enne teda, kes muu hulgas antud vahekohtumenetluse algatas[39].

12. juulil 2016 avaldas Hiina välisministeerium teadaande, et Alalise Vahekohtu lahend Filipiini Vabariik v. Hiina Rahvavabariik asjas on tühine ning et see ei ole Hiinale siduv. Hiina ei aktsepteeri ega tunnusta seda. Hiina positsioon on vahekohtumenetluse algatamisest saati olnud selge ja muutumatu. Lisaks Hiina 7. detsembri 2014. aasta avaldatud seisukohale, väljendas Hiina avalikult oma püsivat vastasseisu vahekohtumenetlusele ka 29. oktoobril 2015, viivitamatult pärast seda, kui Alaline Vahekohus oli teinud otsuse, mille kohaselt on tal jurisdiktsioon lahendamaks konflikti Filipiinide ja Hiina vahel. Hiina kordas, et seoses territoriaalse suveräänsuse konfliktidega ning merepiiride määramise vaidlustega, ei aktsepteeri Hiina vaidluse lahendamist läbi vahekohtu ega mõnda muud lahendust, mis on Hiinale peale surutud. Hiina leidis, et Alaline Vahekohus jättis õigustamatult arvestamata, et selle vaidluse lahendamise meetod pidi olema Filipiinide ja Hiina poolt ühiselt valitud ja samuti ka asjaolu, et Hiina oli varem teinud deklaratsiooni konventsiooni artikli 298 kohaselt (millega ta oli välistanud nimetatud vaidluse lahendamise vahekohtumenetluses). Alaline Vahekohus võttis Hiina väitel asjassepuutuvad saared ja korallirahud Lõuna-Hiina mere saarte makrogeograafia raamistikust välja ning kohaldas neile subjektiivselt ja spekulatiivselt konventsiooni, mille tulemusel kirjutatud lahend on oluliselt vastuolus üldise rahvusvahelise arbitraaži praktikaga. Samuti on Alalise Vahekohtu tegevusega täielikult kõrvale kaldutud konventsiooni eesmärgist, milleks on rahumeelne vaidluste lahendamine ja seega on Alaline Vahekohus oluliselt rikkunud Hiina kui suveräänse riigi legitiimseid õigusi, mistõttu on Alalise Vahekohtu lahend ebaõiglane ja ebaseaduslik. Hiina kinnitas, et on siiani käitunud ning kavatseb ka tulevikus käituda rahvusvaheliste õigusnormidega kooskõlas ja kavatseb muu hulgas lahendada kõik võimalikud vaidlused Lõuna-Hiina meres pidades läbirääkimisi ja ajaloolisi asjaolusid arvestatavaid konsultatsioone otseselt vaidlusega seotud olevate pooltega, et kindlustada rahu ning stabiilsus Lõuna-Hiina meres[40].

Venemaa president Vladimir Putin märtsis 2019

Kambodža[41], Süüria [42] ja Venemaa [43] toetasid Hiina seisukohta. Venemaa president Vladimir Putin ütles, et Venemaal on usaldavad ja sõbralikud suhted Hiinaga ning et Hiina ei palunud tal kunagi antud asja kommenteerida ega sellesse sekkuda. Putin tõi välja, et esiteks ei poolda Venemaa sekkumispoliitikat, sest see on kahjulik ja ebaproduktiivne. Teiseks, toetab Venemaa Hiina positsiooni ning ei tunnusta mitte poliitilistel, vaid õiguslikel põhjustel Filipiinide Vabariik v. Hiina Rahvavabariik asjas tehtud otsust. Nimelt rõhutas Venemaa, et vahekohtumenetlus peab olema algatatud kõigi vaidluses osalevate poolte poolt ning et asja lahendav vahekohus peab ära kuulama kõigi asjaomaste poolte argumendid. Kuna Hiina ei osalenud Alalise Vahekohtu menetluses, ei saa menetlusest sündinud otsust õiglaseks pidada[44].

Ehkki Ameerika Ühendriigid ei ole ÜRO mereõiguse konventsiooni ratifitseerinud [45], toetas Ameerika vahekohtumenetlust algusest peale, rõhutades vajadust lahendada merd puudutavad vaidlused rahumeelselt ning ilma igasuguse hirmuta kättemaksu ees. Ameerika esindaja Marie Harf ütles, et „Me loodame, et see kaasus annab suurema õigusliku kindluse ja vastavuse rahvusvahelise mereõigusega“[46].

Ameerika toetas ka Alalise Vahekohtu otsust ning ootas, et Hiina käituks otsusele vastavalt ja näitaks maailmale, et ta on see globaalne jõud, mida ta väidab end olevat ja et ta on vastutustundlik jõud, mida ta väidab end olevat. Siiski kinnitas Hiina endine vanemametnik Dai Bingguo nädal enne Alalise Vahekohtu otsuse tegemist Washingtonis, et vahekohtu otsus ei ole Hiina jaoks midagi muud kui „rämpspaber“ ja et Hiina ei lõpeta enda tegevusi Lõuna-Hiina meres isegi olles vastamisi Ameerika lennukikandjate laevastikuga[47].

Jaapan toetas Filipiinide protseduuri valikut vaidluse lahendamiseks juba enda 31.03.2014 aasta teates, tuues välja, et „selline tegevus aitab kaasa seaduse jõul põhineva rahvusvahelisele korra säilitamisele ja parandamisele Lõuna-Hiina mere regioonis“[48].

Jaapani peaminister Shinzo Abe jaanuaris 2019

Pärast otsuse tegemist kordas Jaapani peaminister Shinzo Abe Jaapani arusaama, et Alalise Vahekohtu otsus on õiguslikult siduv ning et kõik pooled peavad seda austama. Samuti kutsus peaminister Abe üles Hiina peaministrit Li Keqiangi austama tehtud otsust. Li vastas, et Hiina hoiak Lõuna-Hiina mere suhtes on täielikult kooskõlas rahvusvahelise õigusega ning et Jaapan, kui pool, kes ei ole antud vaidlusega otseselt seotud peaks „olema ettevaatlik enda sõnade ja tegudega ning lõpetama antud asja sekkumise“[49].

Lisaks kutsusid ka Vietnam ja Austraalia[50] Hiinat üles tunnustama Alalise Vahekohtu otsust.

Singapur keeldus pooli valimast, kuid tõi välja et toetab rahumeelset konflikti lahendamist poolte vahel, mis on kooskõlas universaalselt tunnustatud rahvusvahelise õiguse printsiipidega, muuhulgas ka ÜRO mereõiguse konventsiooniga. Singapur „väärtustab kauakestvaid ja sõbralikke suhteid kõigi seotud pooltega nii kahepoolseid suhteid kui ka suhteid Kagu-Aasia Maade Assotsiatsiooni kontekstis“ ja kutsus pooli üles austama õiguslikke ja diplomaatilisi protsesse ja vältima tegevusi, mis võiksid suurendada pingeid Lõuna-Hiina mere regioonis[51].

Malaisia ei avaldanud seisukohta selles osas, kas ta oli Alalise Vahekohtu otsuse poolt või vastu, öeldes vaid, et peab oluliseks enesevalitsemist riikide käitumises ja seeläbi rahu, turvalisuse ja stabiilsuse säilitamist. Samuti rõhutas Malaisia Välisministeerium, et tuleb vältida pinge suurenemist ja ohtu või tegelikku jõu kasutamist Lõuna-Hiina meres[52].

Indoneesia Välisministeerium avaldas seisukohta, et pooled peaksid hoiduma pinge suurendamisest ja sõjalisest tegevusest, mis võib ohustada rahu ja stabiilsust Lõuna-Hiina mere regioonis. Ametlikus teadaandes kirjutati, et „kõik Lõuna-Hiina merega seotud pooled peavad käituma vastavuses põhimõtetega, milles on ühiselt kokku lepitud“[53].

2019. aasta novembri seisuga, ei ole Hiina hakanud täitma Alalise Vahekohtu tehtud otsust ega kordagi mõista andnud, et tal oleks kavas enda otsuse mittetunnustamise seisukohta muuta. Hiina on hoopis üritanud veenda Filipiine Alalise Vahekohtu otsust ignoreerima, pakkudes vastutasuks muu hulgas osalust ühises nafta ja maagaasi varude uurimise ettevõtmises Lõuna-Hiina meres[54].

Filipiinid ja president Dutere ei suutnud samuti Filipiinide jaoks olulist võitu sisaldavat 2016. aasta otsust jõusse viia. Vastupidi, Hiina ja Filipiinide vahel on suhted soojenenud ja president Duterte on korduvalt toetanud Hiina algatatud "Vöö ja tee initsiatiivi". President Duterte andis Pekingile järele – muutes Alalise Vahekohtu otsuse praktikas sisutühjaks, saades vastutasuks rahastust Hiina „Vöö ja tee initsiatiivi“ infrastruktuuri projekti jaoks ning Duterte ehitusinitsiatiivi jaoks. Samuti on Manila andnud järele Pekingi ambitsioonile taas kord kasutada Hiina passidel viisakleepsu ja templit, millel on kujutatud üheksakriipsujoont Lõuna-Hiina meres (ehkki 2012. aastal takistas Manila selliste passide väljaandmist), viitades sellele, et Filipiinid on pärast vahekohtumenetlust hakanud liikuma enda suhetes Hiinaga uues suunas. Olgugi et president Duterte on korduvalt Hiina „Vöö ja tee initsiatiivi“ toetanud, pole Filipiinideni endiselt jõudnud lubatud investeeringud Hiinalt[55].

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ Eugene C. LaFond. South China Sea. Encycloaepedia Britannica. 18.05.2018. Kasutatud 10. november 2019.
  2. ↑ China Power Team. How Much Trade Transits the South China Sea? China Power. 02.08.2017. https://chinapower.csis.org/much-trade-transits-south-china-sea/ Kasutatud 10. november 2019.
  3. ↑ Robert D. Kaplan. Asia’s Cauldron. Random House. 2014. Chapter I. The Humanist Dilemma.
  4. ↑ Michael D. Swaine. China’s Maritime Disputes in the East and South China Seas. Garnegie Endowment for International Peace. 04.04.2013. https://carnegieendowment.org/2013/04/04/china-s-maritime-disputes-in-east-and-south-china-seas-pub-51417 Kasutatud 12.11.2019.
  5. ↑ Liu Zhen. What’s China’s ’Nine-Dash Line’ and Why Has It Created so Much Tension in the South China Sea?’. South China Morning Post. 12.07.2016.
  6. ↑ Law of the Sea: a Policy Primer. 2017. The Fletcher School of Law and Diplomacy. Chapter 10. https://web.archive.org/web/20210822073410/https://sites.tufts.edu/lawofthesea/chapter-ten/ Kasutatud 15 november 2019.
  7. ↑ Marina Tsirbas. What Does the Nine-Dash Line Actually Mean? The Diplomat. 02.06.2016.
  8. ↑ Yoshifumi Tanaka. The International Law of the Sea. Cambrige University Press. 2015. Lk 55.
  9. ↑ ÜRO mereõiguse konventsioon, artikkel 10 (4) - Kui lahe loodusliku suudme mõõnamärkide vahemaa on kuni 24 meremiili, tõmmatakse nende mõõnamärkide vahel sulgev joon ning sellest sissepoole jäävat veeala käsitletakse sisevetena.
  10. ↑ Viide 8. Lk 58.
  11. ↑ 11,0 11,1 Viide 7.
  12. ↑ Steven Stashwick. China’s South China Sea Militarization Has Peaked. Foreign Policy.19.08.2019.
  13. ↑ Matthew Southerland. China’s Island Building in the South China Sea: Damage to the Marine Environment, Implications and International Law. 12.04.2016. Page 3.
  14. ↑ PCA Case 2013-19. In the Matter of the South China Sea Arbitration before an Arbitral Tribunal Constituted Under Annex VII to the United Nations Convention on the Law of the Sea between the Republic of the Filippines and the People’s Republic of China. Award. 12.07.2016. Punkt 4.
  15. ↑ P. Gewirtz. Limits of Law in the South China Sea. East Asia Policy Paper 08.05.2016.
  16. ↑ Philippines v. China. Viide 15, p.-s. 2-3.
  17. ↑ ASEAN-China Declaration on the Conduct of Parties in the South China Sea. 2002.
  18. ↑ Position Paper of the Government of the People’s Republic of China on the Matter of Jurisdiction in the South China Sea Arbitration Initiated by the Republic of the Philippines. 07.12.2014. Point 3.
  19. ↑ Philippines v China. Viide 15, lk 55.
  20. ↑ Philippines v China. Viide 15, lk 91.
  21. ↑ Philippines v China. Viide 15, p. 225.
  22. ↑ Philippines v China. Viide 15, p-d 261 ja 262.
  23. ↑ Philippines v China. Viide 15, p 270.
  24. ↑ Philippines v China. Viide 15, p 272.
  25. ↑ Philippines v China. Viide 15, p 278.
  26. ↑ Philippines v China. Viide 15, p 508.
  27. ↑ Philippines v China. Viide 15, p-d 509-510.
  28. ↑ Philippines v China. Viide 15, p 545.
  29. ↑ Philippines v China. Viide 15, p 626.
  30. ↑ Philippines v China. Viide 15, p-d 646-647.
  31. ↑ Philippines v China. Viide 15, p 716.
  32. ↑ Philippines v China. Viide 15, p 757.
  33. ↑ Philippines v China. Viide 15, p 814.
  34. ↑ Philippines v China. Viide 15, p 992.
  35. ↑ Philippines v China. Viide 15, p 993.
  36. ↑ Philippines v China. Viide 15, p 1043.
  37. ↑ Philippines v China. Viide 15, p 1109.
  38. ↑ Philippines v China. Viide 15, p 1181.
  39. ↑ Jane Perlez. Tribunal Rejects Beijing’s Claims in South China Sea. The New York Times. 12.07.2016.
  40. ↑ Statement of the Ministry of Foreign Affairs of the People’s Republic of China on the Award of 12 July 2016 of the Arbitral Tribunal in the South China Sea Arbitration Established at the Request of the Republic of the Philippines.
  41. ↑ Christine Pichel Medina. Legal Victory for the Philippines against China: A Case Study. Global Challenges. Issue no. 1. February 2017.
  42. ↑ SANA. Syria Supports China’s Sovereignty Over its Territory in the South China Sea. 20.07.2016. https://sana.sy/en/?p=83065 Kasutatud 20.11.2019.
  43. ↑ Sputnik News. Russia Supports China’s Stance on South China Sea. 05.09.2016. https://sputniknews.com/world/201609051044988523-russia-china-putin/ Kasutatud 16.11.2019.
  44. ↑ Viide 44.
  45. ↑ Roncevert Ganan Almond. U.S. Ratification of the Law of the Sea Convention. The Diplomat. 24.05.2017.
  46. ↑ Shannon Tiezzi. China, US, Japan React to Philippines’ UNCLOS Case. The Diplomat. 04.04.2014.
  47. ↑ Viide 41.
  48. ↑ Statement by the Press Secretary of Foreign Affairs of Japan, on an Issue concerning the Sourh China Sea (Arbitral Proceedings by the Philippines Under the United Nations Convention on the Law of the Sea.) 31.03.2014.
  49. ↑ Koya Jibiki. Abe Calls on Li to Abide by South China Sea Ruling. Nikkei Asian Review. 16.07.2016. https://web.archive.org/web/20161119174112/http://asia.nikkei.com/Politics-Economy/International-Relations/Abe-calls-on-Li-to-abide-by-South-China-Sea-ruling Kasutatud 20. november 2019.
  50. ↑ Viide 43.
  51. ↑ Today Online. Singapore Urges Respect for Court Ruling on South China Sea. 12.07.2016. https://www.todayonline.com/singapore/singapore-south-china-sea-ruling-reaction Kasutatud 12.11.2019.
  52. ↑ Kyodo News. Malaysia, Singapore, Indonesia react to South China Sea Ruling. 13.07.2016. https://news.abs-cbn.com/overseas/07/13/16/malaysia-singapore-indonesia-react-to-s-china-sea-ruling Kasutatud 17.11.2019.
  53. ↑ Viide 53.
  54. ↑ Helen Regan. Duerte says Xi Jinping Offered an Oil and Gas Deal to Ignore South China Sea Ruling. CNN World. 13.09.2019.
  55. ↑ Panos Mourdoukoutas. China Wins the South China Sea Map War Against the Philippines. Forbes. 03.11.2019.