See artikkel vajab ajakohastamist. (Veebruar 2024) |
Toidujäätmed on toit, mis on muutunud jäätmeteks toidutarneahela erinevates etappides. Toidujäätmed liigitatakse kahte põhigruppi: toidukadu ja muud toidujäätmed. Seejuures märgib toidukadu sööki, mida oleks saanud tarbida, aga mis visati ära.
Toidujäätmete tekkimisel on arvukalt põhjuseid ja need ilmnevad nii tootmise, töötlemise, jaekaubanduse kui ka tarbimise tasandil. Toidujäätmeteks arvestatakse vaid toitu, mis on sisenenud toidutarneahelasse, kuid selle erinevates etappides ära visatud ja suunatud jäätmekäitlusprotsessi. Nii ei arvestata selle hulka elusloomasid või põllult koristamata taimi. Küll arvatakse muude toidujäätmete hulka näiteks kartuli- ja banaanikoored.
ÜRO hinnangul läheb raisku 17% poodides, majapidamistes ja restoranides pakutavast toidust.[1] Lisaks selle on kaod ka toidu tootmisel ja töötlemisel.
Eestis tekkis 2020. aasta hinnanguliselt 166 500 tonni toidujäätmeid (sh 83 700 tonni toidukadu) ehk 127 kg toidujäätmeid inimese kohta. Neist 48% tekib kodumajapidamistes, 19% toidutööstuses, 14% esmatootmises, 12% kaubanduses ning 6% toitlustussektoris. Selle rahalist väärtust hinnati 164 miljonile eurole, millest 59% oli kodumajapidamiste ja 21% kaubanduse arvel.[2]
Üldiselt on jäätmete defineerimine vastuoluline teema ja seda otsustatakse tihtipeale lähtuvalt kontekstist; sama kehtib ka toidujäätmete kohta.[3] Ametiasutused, kaasa arvatud rahvusvahelised organisatsioonid ja valitsused, võivad kasutada enda definitsioone.[4]
Toidujäätmete definitsioon sõltub muuhulgas sellest, millest toit koosneb ja kuidas on see toodetud[5] ning kus või millest on jääde tekkinud.[6] Definitsioon võib ka erineda, kuna mõned grupid inimesi ei pea toidujäätmeid raisatud materjaliks selle mitmete kasutusvõimaluste tõttu.[7]
ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsioon eristab toidukadu ja toidujäätmeid.
Euroopa Liidu definitsioonid on läbi aegade muutunud. 2014. aasta juulis avaldas Euroopa Komisjon oma eesmärgid ringmajanduseks ja jäätmekäitluseks ning defineeris toidujäätmeid kui toitu (arvestades sisse mittesöödavad osad), mis on kaotatud toiduainete tarneahalas. Seejuures jätab see definitsioon välja toidu, mis on suunatud materiaalseks kasutusteks nagu biotooted, loomasööt või mis on saadetud ümberjagamisele, näiteks toidu annetamine. Samaaegselt peaksid kõik Euroopa Liidu liikmesriigid looma ja kehtestama raamistiku toidujäätmete kogumiseks ja andma võrreldaval moel aru toidujäätmete tekkimisest kõigis sektorites. Andmeid kogutakse, et luua riiklikud toidujäätmete vältimise plaanid, mille eesmärgiks on vähendada toidujäätmete kogust vähemalt 30% võrra vahemikus 1. jaanuar 2017 kuni 31. detsember 2025.[9]
Ameerika Ühendriikide Keskkonnakaitseagentuur defineerib toidujäätmeid kui söömata jäänud toitu ja toiduvalmistamise kadusid elanikelt ja kaubandusettevõtetest nagu kohvikud, restoranid, toidupoed, puhvetid.[5] Osariikide jaoks on jäetud defineerimise valik vabaks lähtuvalt oma eesmärkidest.[10]
Arenenud ja arenguriikides, mis elatuvad kaubanduslikul või tööstuslikul põllumajandusel, ilmnevad toidujäägid enamikul toidutööstuse tasemetel ja seda suurtes kogustes.[11] Enda elatamisega tegelevate talupidajate toidujäätmete suurus pole teada, kuid ilmselt pole need mahult võrreldavad vähese arvu etappide tõttu, kus neid tekkida saaks ning kuna toitu kasvatatakse vastavalt maailmaturu nõudmistele. Siiski võivad kohapealsed kaod hoiustamisel eriti Aafrika riikides olla kõrged, kuigi sellise kao täpne olemus on vaieldav. Toiduainete tootmise algusetapis võib toidukadu ilmneda mitmetel põhjustel. Pärast istutamist ja enne saagi korjamist võib saak kannatada kahjurite ja raskete ilmastikuolude tõttu.[12][13] Saagikoristusel võib masinate tõttu ilmneda toidukadu, kuna koristusel kasutatavad masinad ei pruugi olla suutelised eristama küpset mitteküpsetest viljadest või korjavad ära ainult osa viljast.[14] Majanduslikud tegurid, näiteks mitmesugused regulatsioonid, kvaliteedi- ja välimuse standardid,[15] võivad samuti põhjustada toidujäätmete tekkimist, kuna talunikud korjavad tihti saaki valikuliselt, eelistades jätta mittestandardse toidu põllule.[14]
Toidujäätmete tekivad samuti pärast saagikoristust, kuid selle mahtu on vähe teada, kuna seda on keeruline hinnata ning bioloogilised, keskkonnast tingitud ja sotsiaalmajanduslikud tegurid vähendaks ka andmete usaldusväärsust.[16] Laos mõjutavad märgatavalt kadu kahjurid ja mikroorganismid.[17] See on eriti probleemiks riikides, kus on kõrge temperatuur (umbes 30 °C) ning niiskustase on suur (70–90%), kuna see soodustab kahjurite ja mikroorganismide kasvu.[18] Edasised kaod on põhjustatud toidukäitlemisest ja kaalu ning mahu vähenemisest.[14] Mõningat toidujäätmete tekkimist töötlemisel on raske vältida mõjutamata lõppsaaduse kvaliteeti.[19] Toiduohutust käsitlevad eeskirjad on mõeldud nõuetele mitte vastava toidu eemaldamiseks enne selle toidu turule jõudmist.[14] Need eeskirjad võivad küll raskendada toidu taaskasutusse andmist (näiteks loomasöödaks), kuid nad on vajalikud, et tagada tarbija tervise heaolu.[20]
Pakendid kaitsevad toitu kahjustuste eest, mis võivad ilmneda transpordil farmidest ja tehastest, kui hoiavad ka toitu värskena, mis ühelt poolt selgelt vähendab toidujäätmete hulka.[21] Teisalt võivad pakendid vähendada neid jõupingutusi, mida tehakse toidujäätmete vähendamiseks, kuna näiteks jäätmetega segunedes ei ole muidu sobilikku toitu enam võimalik kasutada loomasöödana.[22] Kauplused viskavad ära suurtes kogustes toitu. Tavapäraselt see koosneb toidust, mis on jõudnud kas "parim enne" või "kõlblik kuni" kuupäevani. Tihti on need toidud aga veel söödavad pärast vastavat kuupäeva ning poodidel on liigse, kuid endiselt tervisele kahjutu toidu realiseerimiseks erinev lähenemine. Mõned poed pingutavad, et vältida kodutute või vaeste inimeste pääsu ülejääkideni, samas kui teised teevad koostööd vabatahtlikke organisatsioonidega, et toit abivajajatele laiali jagada. Samuti võivad kaasa aidata jäätmete tekkimisele tarnijatega tehtud lepingud. Suutmatus varustada ettenähtud koguseid toitu muudab talunikud või töötlejad kohustatuks oma lepinguid tühistama. Selle tõttu nad püüavad toota rohkem kui lepingus on ette nähtud, et oleks olemas nii-öelda varu vigadeks. Ülejäägid visatakse tihtipeale lihtsalt minema.[23]
2011. aasta Rootsi Toidu- ja Biotehnoloogiainstituudi uurimuse andmete põhjal hinnati kogu maailma toidujäätmete mahtu kogu söödavast toidust umbes üheks kolmandikuks, mis tähendab umbes 1,3 miljardit tonni toitu aastas. Arenguriikides esineb rohkem kui 40% kaost töötlemise faasis ja pärast saagikoristust, samas kui arenenud riikides tekib üle 40% toidukaost jaekaubanduses ja tarbija tasandil.[8] Sarnast tendentsi kinnitavad ka 2013. aasta Briti IME (British Institution of Mechanical Engineers) andmed, mis näitavad et 30–50% toidust jääb söömata.[24]
Säästva Eesti Instituut viis 2014. aasta lõpus Keskkonnaministeeriumi tellimisel läbi uuringu Eesti kodumajapidamistes ja toitlustusasutustes tekkivate jäätmete koguse kohta ning ühtlasi selle kohta, kui suure osa sellest moodustab otseselt ära visatud söömiskõlbulik toit. Sellest leiti, et võrreldes väga kõrgelt arenenud lähinaabritega on Eesti kodumajapidamistes toidukadu pigem tagasihoidlik.[25] Uuringust siiski selgub, et Eesti majapidamistes on äravisatud toidust ligi kolmandik toidukadu ehk raisatud toit, mida saaks parema planeerimisega suures osas vältida. Kuigi Eesti elatustaseme poolest pole sama kõrgel kui arenenumad Euroopa riigid, siis toidujäätmete tekkimised kogused ei jää nendest riikidest väga kaugele, rahaliselt teeb see umbes 120 eurot aastas inimese kohta. Täpsemad tulemused ja analüüs tulevad veel 2015. aasta jooksul. Varasemad uuringud ja andmed Eestis tekkiva toidukao kohta puuduvad.[26]