Toyota sõda
| Toyota sõda | |||
|---|---|---|---|
| Osa Liibüa-Tšaadi sõjast ja külmast sõjast | |||
 | |||
| Toimumisaeg |
16. detsember 1986 – 11. september 1987 (8 kuud, 3 nädalat ja 5 päeva) | ||
| Toimumiskoht | Borkou-Ennedi-Tibesti prefektuur, Tšaad | ||
| Tulemus |
Tšaadi ja Prantsusmaa võit | ||
| Osalised | |||
| |||
| Väejuhid või liidrid | |||
| |||
| Jõudude suurus | |||
| |||
| Kaotused | |||
| |||
Toyota sõda (araabia keeles حرب التويوتا, Ḥarb al-Tūyūtā; prantsuse keeles Guerre des Toyota) oli sõda aastatel 1986–1987 Liibüa ja Tšaadi vahel. See leidis aset Põhja-Tšaadis ning Liibüa-Tšaadi piiril ning see oli osa Liibüa-Tšaadi sõjast. Sõda on nime saanud Toyota-marki autode (peamiselt Hiluxi ja Land Cruiseri mudelid) järgi, mida Tšaadi sõjavägi kasutas liibüalaste rünnates ja põgenedes. Liibüa sai sõjas lüüa, Ameerika Ühendriikide allikate järgi kaotati kümnendik sõjaväest: hukkus 7500 sõdurit ning sõjatehnikat hävis või langes vaenlase kätte 1,5 miljardi $ väärtuses. Tšaadi poolel hukkus 1000 sõdurit.
Sõda sai alguse 1983. aastal kui Liibüa okupeeris Tšaadi põhjaosa. Liibüa juht Muammar Gaddafi keeldus tunnustamast Tšaadi presidendi Hissène Habré võimu ning andis sõjalist tuge opositsioonilise Rahvusliku Ühtsuse Üleminekuvalitsuse (GUNT) riigipöördekatsele. Võimupööre ebaõnnestus Prantsusmaa sekkumise tõttu, operatsioonidega Manta ja Épervier piirati Liibüa väed 16. põhjaparalleeli taha, kus oli harva asustusega kõrb.
Aastal 1986 hakkasid Tšaadi opositsiooniväed Liibüa vastu mässama ning Liibüa kaotas vabanduse Tšaadi territooriumil viibimiseks. Detsembris 1986 andis president Habre oma vägedele käsu ületada 16. paralleel, et Tibesti mägedes liibüalastega sõdivate GUNT-i sõduritega väed ühendada. Mõni nädal hiljem rünnati suurte jõududega ja hävitati Fadas asunud Liibüa sõjaväebaas. Järgnevate kuude jooksul kombineeris Tšaadi sõjavägi sissitaktikat konventsionaalse sõjaga, tekitas Liibüale suuri kaotusi ning vallutas tagasi peaaegu kõik okupeeritud alad. Relvarahu sõlmiti septembris 1987. Relvarahuga jäi Liibüa okupatsiooni alla Aouzou sektor, mis anti Tšaadile tagasi 1994. aasta Rahvusvahelise Kohtu otsusega.
Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti]Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ "قصة من تاريخ النشاط العسكري الفلسطيني... عندما حاربت منظمة التحرير مع القذافي ضد تشاد - رصيف22". 4. detsember 2018.
- ↑ Talhami, Ghada Hashem (30. november 2018). Palestinian Refugees: Pawns to Political Actors. Nova Publishers. ISBN 9781590336496 – cit. via Google Books.
- ↑ Touchard, Laurent (21. oktoober 2014). "Libye : la deuxième vie de Khalifa Haftar au Tchad et la défaite finale de Ouadi Doum". Jeune Afrique. Vaadatud 28. oktoobril 2018.
Kirjandus
[muuda | muuda lähteteksti]- Azevedo, Mario J. (1998). Roots of Violence: A History of War in Chad. Routledge. ISBN 90-5699-582-0.
- Brecher, Michael & Wilkenfeld, Jonathan (1997). A Study in Crisis. University of Michigan Press. ISBN 0-472-10806-9.
- Clayton, Anthony (1998). Frontiersmen: Warfare in Africa Since 1950. Routledge. ISBN 1-85728-525-5.
- Collelo, Thomas (1990). Chad. US GPO. ISBN 0-16-024770-5.
- Metz, Helen Chapin, toim (2004). Libya. US GPO. ISBN 1-4191-3012-9.
- Ngansop, Guy Jeremie (1986). Tchad, vingt ans de crise (prantsuse). L'Harmattan. ISBN 2-85802-687-4.
- Neville, Leigh (2018). Technicals: Non-Standard Tactical Vehicles from the Great Toyota War to modern Special Forces. Oxford, New York City: Osprey Publishing. ISBN 9781472822512.
- Nolutshungu, Sam C. (1995). Limits of Anarchy: Intervention and State Formation in Chad. University of Virginia Press. ISBN 0-8139-1628-3.
- Pollack, Kenneth M. (2002). Arabs at War: Military Effectiveness, 1948–1991. University of Nebraska Press. ISBN 0-8032-3733-2.
- Simons, Geoff (2004). Libya and the West: From Independence to Lockerbie. I.B. Tauris. ISBN 1-86064-988-2.
- Le pick up des guerilleros, La révolution Toyota en Libye Arhiiviversioon(2011). Tristan Ranx. Fluctuat.net.