Valgu translatsioonijärgne modifikatsioon (TJM, sageli kasutatakse ingliskeelse analoogia põhjal ka mõistet posttranslatoorne modifikatsioon ehk PTM) on muudatus valmissünteesitud valgu struktuuris, mis mõjutab valgu keemilist koostist ja võimet osaleda bioloogilistes signaaliradades. TJM lisatakse enamasti valgu reaktsioonivõimelisematele funktsionaalrühmadele: N-terminaali, C-terminaali või aminohappejääkidenukleofiilsetele külgrühmadele (hüdroksüül-, tiool-, amino- või karboksüülrühmad). TJM lisavad proteoomile keerukusastmeid, sest modifitseeritud ja modifitseerimata valk käituvad erinevalt.[1]
TJM komplekt eri organismides on erinev, mis on tingitud erinevustest TJM lisavate ja eemaldavate ensüümide komplektide tasemel (vt alapealkiri „Olulisimad TJM“). Näiteks on histidiini fosforüülimine väga levinud prokarüootides, kuid eukarüootides moodustab His kõigest 6% fosforüülitavatest aminohapetest.[4] Samas puudub bakterites valkude müristoüülimist katalüüsiv ensüüm.[5][6] Lisaks on kirjeldatud suuri erinevusi valkude glükosüülimiselputukates ja imetajates, mis tingib teatud raskusi mõningate rekombinantsete valkude tootmisel putukarakkudes.[7][8] Suur osa edasisest artiklist keskendub TJM tutvustamisele imetajate ja konkreetsemalt inimese kontekstis.
Eukarüootides kannab erinevaid TJM väga suur osa proteoomist[9][10][11] ning TJM on olulised ka sekreteeritavate valkude puhul (näiteks peetakse kõige ulatuslikumalt glükosüülitud valguks inimese koorioni gonadotropiini).[12] TJM „mustrite“ muutus rakus võib kaasneda loomulike protsessidega (nt embrüonaalne areng, vananemine, rasedus), aga ka haigustega.[13] Viimaseid vaadeldakse põhjalikumalt alapealkirjas „TJM ja patoloogilised seisundid“.
Enamik TJM on pöörduvad ehk TJM kaudu on võimalik ajutiselt moduleerida modifitseeritava valgu aktiivsust, ilma et valku peaks lagundama või juurde sünteesima.[1] TJM lisamist ja eemaldamist katalüüsivad elusrakkudes spetsiaalsed ensüümid. TJM teostamiseks vajavad ensüümid sageli abimolekule (nt ATP proteiinkinaaside puhul või SAM metüültransferaaside puhul), mille küljest pärineb lisatav fragment. Rakuorganellide lõikes teostatakse suur osa TJM lisamisest endoplasmaatilises retiikulumis kohe pärast valkude voltumist (nt glükosüülimine[14]), aga ka Golgi kompleksis (nt ubikvitinüülimine[15]), tsütoplasmas (nt fosforüülimine) ja rakutuumas (nt metüülimine).[16]
Märkused:
* Müristoüülimist ja prenüülimist vaadeldakse tegelikult lipideerimise ühe liigina.
** TJM lisamisreaktsioon on tegelikult mitmeetapiline ja selles osaleb ka teisi ensüüme.
Tabelis toodud modifikatsioone võib põhimõtteliselt esineda ka valkudest erinevate molekulide puhul, kuid siis ei ole korrektne kasutada sõna „translatsioonijärgne“. Näiteks on tuntud DNA metüülimine või fosfatidüülinositooli fosforüülimine, mis kulgevad valkude modifikatsioonidega suhteliselt sarnaste mehhanismide alusel.[22][23]
Valkude normaalse töö tagamiseks on äärmiselt olulised veel mõned struktuursed modifikatsioonid, mida mõnikord käsitletakse kui TJM, kuid mitte alati:
Disulfiidsidemete ehk -sildade moodustumine tioolrühmadest valgumolekuli-siseselt või eri valgumolekulide vahel. Enamiku valkude puhul teostatakse endoplasmaatilises retiikulumis valkude voltumise käigus/järel, kus disulfiidsildade moodustumist vahendavad mitmed bioloogiliste redoksreaktsioonidega seotud ensüümid. Tsütoplasma ei ole üldjuhul soodne koht disulfiidsidemete tekkeks, sest selle reaktsiooni käigus toimub tioolrühmade oksüdeerumine – tsütoplasmas hoitakse aga vaikimisi pigem redutseerivat keskkonda. Samas võib raku redoks-staatuse muutumisel (nt oksüdatiivse stressi korral) disulfiidsildade teke siiski toimuda ka tsütoplasmas.[24][25][26][27][28]
Valgumolekuli osaline proteolüüs, mida teostavad enamasti endoplasmaatilises retiikulimis ja Golgi kompleksis olevad proteaasid ja mis on eriti oluline sekreteeritavate molekulide puhul. Erinevalt paljudest teistest TJM liikidest ei ole see reaktsioon pöörduv.[29][30]
Biokeemiliselt pakub huvi on ka valgu jodeerimine, mis on üsna unikaalne kilpnäärme hormoonitüroglobuliini jaoks. Türoglobuliin sisaldab rohkesti tsüsteiinijääke ja türosiinijääke, millest jodeeritakse just viimaseid. Jodeerimiseks on oluline ensüüm türoperoksidaas, mis kasutab ära teiste ensüümide toodetud vesinikperoksiidi ja tekitab selle abiga reaktiivse joodi. Joodi kovalentse liitumise järel türoglobuliinile (tõenäoliselt kulgeb elektrofiilse asendusena aromaatses tuumas) „lõigatakse“ valgu küljest ära lühikesed jodeeritud Tyr sisaldavad fragmendid, millest seejärel moodustuvad hormoonid L-türoksiin (T4) ja L-trijodotüroniin (T3).[31][32]
Olenevalt sellest, kas lähtuda seni teadaolevatest eksperimentaalandmetest või valkude järjestuste põhjal prognoositud modifikatsioonidest, moodustavad TJM esikolmiku varieeruvas järjekorras fosforüülimine, atsetüülimine ja N-sidestatud glükosüülimine (ehk amiidrühma lämmastiku glükosüülimine).[33] Teaduskirjanduse analüüsi põhjal on teatatud, et enim uuritud TJM on eespool mainitud kolmiku kõrval veel ubikvitinüülimine, metüülimine, SUMOüülimine (ubikvitiiniga struktuurselt sarnase valgu lisamine) ja lipideerimine (konkreetsemalt palmitoüülimine ja müristoüülimine).[16]
Valkude anomaalne TJM tekib enamasti seoses TJM lisavate või eemaldavate ensüümide anomaalselt suure või väikese aktiivsusega. Hetkeseisuga on teaduskirjanduses hästi dokumenteeritud seosed järgnevate patoloogiate ja TJM vahel (mitmeid nendest näidetest on käsitletud ka proteoomiteemalises Vikipeedia artiklis):
epigeneetiliste modifikatsioonidega seotud ensüümide, eriti valkude arginiini metüültransferaaside ja histoonide deatsetülaaside anomaalselt kõrge tase vähkkasvajates;[35]
valkude tsitrulliinimise (arginiinijääkide üleviimine tsitrulliinijääkideks, mida katalüüsivad peptidüülarginiini deiminaasid) anomaalselt kõrge tase reumatoidses artriidis;[38]
valkude demüristoüülimise (ehk müristoüüli eemaldamise) ja teiste TJM mustri muutuste käivitamine patogeenide (sh bakterite ja viiruste) poolt, võimaldamaks pääseda immuunsüsteemi (kiirest) vastusest;[39][40][41]
südame-veresoonkonna haiguste seos endoplasmaatilise retiikulumi ja terve raku oksüdatiivse stressiga, mis nihutab valkudes redoks-aktiivsete tioolrühmadega toimuvate reaktsioonide tasakaalu disulfiidsildade tekke suunas.[42][43]
TJM uurimiseks on proteoomikas (meetodid, mida kasutatakse proteoomi uurimiseks) kujundatud erinevad võtted, mis võimaldavad suurendada uuritavas proovis modifitseeritud valkude osakaalu. Näiteks:
fosforüülitud valke saab eraldada, kasutades nende seostumist TiO2 osakestele;[45]
glükosüülitud valke saab proovist eraldada või proovis tuvastada, kasutades selektiivseid antikehi (mis seostuvad just valgu glükosüülitud piirkonnaga);[46][47]
müristoüülitud valke saab eraldada, kasutades ära asjaolu, et müristoüüli hüdrofoobsuse tõttu püsivad need suurema tõenäosusega erinevate membraanide küljes;[48]
rakkudel saab lasta modifitseerida oma valke muundatud struktuuriga rasvhapetega, kuhu on sisse viidud click-reaktsiooni toetav funktsionaalrühm (asiid või alküün) – pärast rakkude kasvatamist selliste muundatud rasvhapete juuresolekul saab lipideeritud (nt palmitoüülitud, müristoüülitud) valke eraldada, kasutades click-reaktsiooni.[49][50]
TJM uuringute tulemuste süstematiseerimisele keskenduvad mitmeid spetsiifilised andmebaasid[16] – seda lisaks proteoomi käsitletavatele üldistele andmebaasidele[51][52], mis esitavad infot muuhulgas ka vaadeldavate valkude TJM kohta.
↑Boris Macek, Karl Forchhammer, Julie Hardouin, Eilika Weber-Ban, Christophe Grangeasse, Ivan Mijakovic (2019). Protein post-translational modifications in bacteria. Nature Reviews Microbiology: Nature. Lk 651–664.{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
↑Malgosia Wilk-Blaszczak. Cell Physiology. MAVS Open Press. Lk Chapter 5: Posttranslational Modifications of Proteins. Originaali arhiivikoopia seisuga 26. november 2022. Vaadatud 26. novembril 2022.
↑Joseph Bell, Betty A. Eipper, Richard E. Mains (2004). Amidation. Encyclopedia of Endocrine Diseases: Elsevier. Lk 188–191.{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)