Tööjätt ehk tööturult väljumine on tööelu lõpetamise sündmus, mis märgib siirdumist majanduslikult aktiivsest eluetapist mitteaktiivsesse eluetappi.
Tegelik tööelu lõpp ei pruugi ajaliselt kokku langeda pensioniea saabumisega.[1] OECD ja Eurostat avaldavad võrdlevaid andmeid tegeliku keskmise tööjätu vanuse kohta, mis peegeldab erinevusi tööelu pikkuses riikide lõikes.[2] Keskmine tööjätuvanus võib olla riigiti nii madalam kui ka kõrgem kui üldine pensioniiga. Esimesel juhul lõpetab oluline osa hõivatutest töötamise enne pensioniikka jõudmist, teisel juhul jätkab suur osa hõivatutest töötamist ka pensionieas.
Sagedasemad tööjätu põhjused on terviseprobleemidest tingitud tegevuspiirangud (sealhulgas töövõimetus), töö kaotus (sealhulgas koondamine või muul põhjusel töötuks jäämine), tööga seotud probleemid (vanuseline diskrimineerimine, halvad või tervistkahjustavad töötingimused, tööga rahulolematus, kõrge tööintensiivsus), pereliikme eest hooldamise kohustus, aga ka soodne rahaline seis (piisava suurusega vara olemasolu või väljateenitud pensioniõigused, mis võimaldavad töötamisest loobuda).[3][4][5]
Tööjätu ajastust ja põhjuseid Euroopa riikides kajastab Euroopa tervise, tööjätu ja vananemise uuring (SHARE).[6]