Ukko

Lihtsustatud kivijoonis, mis leiti Karjalast omab nii mao kui äikese omadusi

Ukko (ka Äijö;[1] Eesti mütoloogias Uku[2]) on Soome mütoloogias taeva, ilma, saagi ja teiste looduslike asjade jumal. Ta on kõige tähtsaim jumal Soome mütoloogias ning soomekeelne sõna "ukkonen", mis tähendab äiksetormi, tuleneb tema nimest. Teda mainitakse müütides vaid loodusjõududena. Ukko tähendab soome keeles ka vana meest. Ukko sarnaneb muinaspõhja Odiniga, tal on ka Thori omadusi.

Ukko päritoluks on arvatavasti balti Perkons ning vanem Soome taevajumal Ilmarinen. Ka Ásatrú Thori seostatakse Perkonsiga. Kui Ukko sai Ilmarise koha taevajumalana, muutus Ilmarinen surelikuks sepp-kangelaseks.

Ukko relvaks oli vasar "Ukonvasara" või kirves või mõõk, millega ta ilmutas äikese. Kui Ukko oli oma naise Akkaga (mis tähendab nüüdses soome keeles vana naist) seksuaalvahekorras, tekkis äiksetorm. Äiksetorm tekkis ka siis, kui Ukko sõitis taevastes oma kaarikuga. Ukko algupäraseks relvaks oli arvatavasti kivikirves.

Rästik on äikese sümboliks. On leitud kivijooniseid, mis omavad nii madude kui ka äikese omadusi.

Ukko tõi ka head jahiõnne.

"Kalevalas"

[muuda | muuda lähteteksti]

"Kalevala" järgi oli Ukko ilmajumal, eriti pilvede ja äikese haldjas, keda üldiselt austati Karjalas ja Savos. Algupäraslet esineb ta peamiselt isikustatud loodusjõuna, harva ka kõikejuhtiva "ülijumalana". Loitsudes on temaga hiljem liitunud ka kristliku "kõikvägeva" Jumal-isa ja "kõige looja" jooni, mida Elias Lönnrot omalt poolt veelgi võimendas.[3]

Vaata ka

[muuda | muuda lähteteksti]

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ Lönnrot, Elias (koostaja; 1959). Kalevala. Tõlkinud August Annist. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus. lk 372.
  2. ↑ Eesti nõukogude entsüklopeedia. 2. köide: CERA–FILL. Tallinn: Valgus, 1987, lk 42.
  3. ↑ Lönnrot, Elias (koostaja; 1959). Kalevala. Tõlkinud August Annist. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus. lk 371.
Üleloomulikud olendid
Tegelased
Loomad
Kohad
Asjad ja mõisted
Muu