Ukraina ilma Kutšmata

Meeleavaldus 6. veebruaril
Kokkupõrge 9. märtsil

"Ukraina ilma Kutšmata" oli Ukrainas 2000.-2001. aastal toimunud protestikampaania. See algas pärast ajakirjanik Georgi Gongadze kadumist 16. septembril 2000 ning Ukraina Sotsialistliku Partei juhi Aleksander Morozi teadet, et Ukraina president Leonid Kutšma oli Gongadze kadumisega seotud. Protestid algatas rühm parteituid ühiskonnategelasi. Meeleavaldustel nõuti president Kutšma, siseminister Kravtšenko, julgeolekuteenistuse juhi Derkatši ja peaprokurör Potebenko tagasiastumist. Osalejad ei toetanud ühtki presidendiks soovijat, kuid nõudsid "Ukraina ühiskondlike, majanduslike ja poliitiliste sidemete süsteemi muutmist", sealhulgas "presidentaalse autoritaarsuse" lõpetamist ning üleminekut parlamentaarsele vabariigile.

Meeleavaldusi koordineerisid 1980.–1990. aastate üliõpilasliikumises osalenud parteitu Volodõmõr Tšeremiss ja Ukraina Sotsialistliku Partei liige Juri Lutsenko. Erinevalt Oranžist revolutsioonist suutis valitsus meeleavaldused arvukate vahistamistega maha suruda.

Esimene protestiaktsioon toimus 15. detsembril 2000. Kampaaniat "Ukraina ilma Kutšmata" toetasid 24 erakonda ja ühiskondlikku organisatsiooni, nende seas Ukraina Sotsialistlik Partei, erakond Sobor, Ukraina Vabariiklik Partei, erakond Reformid ja Kord, Ukraina Rahvusassamblee – Ukraina Rahvuslik Enesekaitse, Ukraina Kommunistlik Noorsooliit, Üleukrainaline Töörahva Partei ja teised, nii rahvuslikud kui ka mõned vasakparteid. Osalejad rajasid Kiievi kesklinna telklinnaku, nõudsid presidendi ja jõuametkondade juhtide tagasiastumist ning sõltumatut ekspertiisi Gongadze kadumise asjus.

13. veebruaril 2001 kirjutasid president Kutšma, peaminister Viktor Juštšenko ja Ukraina ülemraada eesistuja Ivan Pljuštš alla "kolme kirjale", milles nimetasid meeleavaldajaid "fašistideks".

9. märtsil 2001 toimus Ukraina presidendi administratsiooni hoone juures kokkupõrge meeleavaldajate ja miilitsa eriüksuse Berkut vahel. Kinni peeti mitusada protestijat, 19 neist mõisteti "massiliste korratuste organiseerimise eest" 2–4,5 aastaks vangi.

Meeleavaldused jätkusid 2001. aasta aprillini. Algatuse survel saatis president Kutšma erru siseministri ja julgeolekuteenistuse juhi.

Pikaajaline mõju

[muuda | muuda lähteteksti]

Samal aastal vabastas president Kutšma ametist peaminister Viktor Juštšenko, kes liitus opositsiooniga. 2002. aasta parlamendivalimistel juhtis ta valimisliitu Meie Ukraina, mis võitis valimised, kuid ei suutnud moodustada Ülemraadas enamust. Koalitsioonis osalesid paljud protestide juhid, ehkki mitmed liitusid ka Sotsialistliku Partei ja Julija Tõmošenko valimisliiduga, kellest hiljem said Meie Ukraina poliitilised liitlased.

Juštšenko kampaania 2004. aasta presidendivalimistel kasutas olulisel määral "Ukraina ilma Kutšmata" loosungeid ja taktikat. Massilise häältevõltsimise ajendil toimunud oranž revolutsioon toimus sarnaselt kampaaniaga "Ukraina ilma Kutšmata" ning mitmed poliitikud ja aktivistid osalesid mõlemas.

Pärast presidendiks saamist määras Juštšenko ühe kampaaniajuhi, Juri Lutsenko, siseministriks ja Julija Tõmošenko peaministriks.[1][2][3]

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ Ukraine's Gold-Plaited Comeback Kid, Radio Free Europe/Radio Liberty (September 23, 2008)
  2. ↑ Mall:Cite Ukrainian law
  3. ↑ Ukraine timeline, BBC News

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]