Uus Viini koolkond (saksa keeles Neue Wiener Schule) on Arnold Schönbergist ja tema õpilastest koosnev heliloojate rühmitus, mis tegutses aastatel 1903-1925 Viinis.
Uue Viini koolkonna heliloojate muusika harmoonia põhines algul hilisromantilisel laiendatud tonaalsusel. Seejärel, järgides Schönbergi ekspressionisliku muusika atonaalsuse suunas kulgenud arengut, muutus see järjest kromaatilisemaks, kuni muusikast kadusid kindlad tonaalsed keskused. Uue Viini koolkonna heliloojate hilisem muusika on tihti dodekafooniline.
Kuigi Uue Viini koolkonna puhul on võimalik rääkida erinevate heliloojate helikeele arengu teatud ühistest nimetajatest, ei sõltunud see otseselt heliloojate koostööst või isiklikust kokkupuutest. Helikeele muutumine ei olnud ka otseselt Schönbergi õpetuse tulemus, sest tema õpetus ja õpikud on üldiselt suhteliselt konservatiivsed. Uus Viini koolkond tekkis mitte niivõrd uue meetodi väljatöötamise, kuivõrd Schönbergi loomingu mõjul.
Uue Viini koolkonna põhilised liikmed lisaks Arnold Schönbergile olid Schönbergi esimeste õpilaste hulka kuulunud Alban Berg ja Anton Webern. Juba enne Schönbergi juures õppima asumist olid nad andekad heliloojad, kes kirjutasid hilisromantilises stiilis muusikat. Kuigi nii Berg kui ka Webern mõlemad järgisid Schönbergi atonaalse totaalse kromatismi ideed ning võtsid omaks ka dodekafoonia, toimus nende muusika stiili areng väga erinevates suundades.
Scönbergi esimese põlvkonna õpilaste hulka kuuluvad veel ka Ernst Krenek, Heinrich Jalowetz, Erwin Stein ja Egon Wellesz, veidi hiljem ka Eduard Steuermann, Hanns Eisler, Rudolf Kolisch, Paul A. Pisk, Karl Rankl, Josef Rufer ja Viktor Ullmann.
Vahel loetakse Uue Viini koolkonna liikmeks ka Schönbergi esimese abikaasa Mathilde vend Alexander Zemlinsky, kuigi ta ei olnud kunagi Schönbergi õpilane ning ei loobunud ka kunagi tonaalsest harmooniast.
Mõned hilisemad õpilased, nagu näiteks Winfried Zillig, katalaan Roberto Gerhard, transilvaanlane Norbert von Hannenheim ja kreeklane Nikos Skalkottas, ei õppinud kunagi Schönbergi juures Viinis, vaid külastasid hoopis tema Berliinis toimunud meistriklasse.
Uue Viini koolkonna hulka ei loeta üldiselt Schönbergi 1933. aastal alanud Ameerika-perioodi õpilasi, nagu näiteks John Cage'i, Leon Kirchnerit ja Gerald Strangi, ega ka heliloojaid, kes kirjutasid iseseisvalt Uue Viini koolkonna muusika printsiipidest lähtuvat muusikat, nagu näiteks Kanada pianist Glenn Gould.
Uue Viini koolkonna hulka loetakse tihti ka Schönbergi õpilaste õpilasi, nagu näiteks Bergi õpilast Hans Erich Apostelit ning Weberni õpilasi René Leibowitzi, Leopold Spinnerit ja Ludwig Zenki.
Kuigi Uue Viini koolkonna heliloojaid ühendas lisaks kokkupuutele Arnold Schönbergiga ka teatud modernistliku mõtlemise tüüp, olid koolkonda kuuluvad heliloojad oma personaalsetes lahendustes väga isikupärased. Näiteks nii Bergi kui ka Weberni muusikastiilid on väga erinevad nii üksteisest kui ka Schönbergist. Näiteks Weberni teosed vastavad enamasti Schönbergi poolt kehtestatud reeglile, et ühe teose raames kasutatakse ainult ühte rida, kuid Bergi teosed tihtipeale mitte. Gerhard ja Skalkottas olid tihedalt seotud oma kodumaa rahvamuusikaga.
Uue Viini koolkonna heliloojad kirjutasid tihti ka muusikateoreetilisi tekste. Näiteks Wellesz kirjutas esimese raamatu Schönbergi kohta. Nii Rufer kui ka Spinner kirjutasid raamatuid dodekafooniast. Leibowitzi kuulus uurimus "Schönberg ja tema kool ("Schoenberg et son école") aitas kaasa Schönbergi ideele rahvusvahelisele levikule pärast Teist maailmasõda.
Mitmed koolkonda kuulvad heliloojad (näiteks Jalowetz ja Rufer) olid ka ise õpetajad ja interpreedid (näiteks Kolischi, Rankl, Stein, Steuermanni, Zilligi), levitades nii koolkonna heliloojate ideid ja repertuaari.
Uue Viini koolkonna ilmselt võimsaim kulminatsioon ning ühtlasi rehabiliteerimine maailma muusikaüldsuse silmis toimus vahetult pärast Teist maailmasõda Darmstadtis, kui Darmstadti uue muusika suvekooli (Internationale Ferienkurse für Neue Musik) kutsuti ka Schönberg, kes siiski kehva tervise tõttu keeldus. Darmstadt kujunes omamoodi sulatusahjuks, kus Uue Viini koolkonna muusikud Leibowitz, Rufer, Adorno, Kolisch, Hermann Heiss, Peter Stadlen, Hans Heinz Stuckenschmidt ja Hermann Scherchen andsid teatepulga üle järgmisele serialistide põlvkonnale Pierre Boulezile, Karlheinz Stockhausenile, Bruno Madernale ja Luigi Nonole.