Väikeriik

Väikeriik (inglise small state) on maailmakorras teisane riik, enamasti pindalalt, rahvaarvult või muudelt omadustelt väikese või keskmise suurusega. Väikeriigi defineerimiseks on palju erinevaid viise, ning rahvusvahelistes suhetes puudub selleks universaalne viis.

Väikeriigi piiritlemine

[muuda | muuda lähteteksti]

Definitsioonid erinevad nii rahvusvahelistes organisatsioonides, riikides kui ka politoloogilises kirjanduses. Neid võib piiritleda riigi füüsiliste ressurside kaudu, territooriumi suuruse ja rahvaarvu järgi. Olulist rolli mängivad ka riigi majanduslikud ja militaarsed võimekused.

ÜRO (Ühinenud Rahvaste Organisatsioon) kategoriseerib riigid väikeriikideks läbi Väikeriikide Foorumi (FOSS, Forum of Small States), ning foorumiga võivad liituda kõik riigid, kus on alla 10 miljoni elaniku. Populaarne lähenemine on ka Maailmapangal, mille alusel kategoriseeritakse riik väike riigiks, kui seal on alla 1,5 miljoni elaniku. Politoloogias ja kirjanduses tehakse veel erand kääbusriikidele (microstates), milleks kategoriseeritakse riike, kus on alla 500 000 elaniku [1]

Väikeriigiuuringutesse toob suure annuse segadust asjaolu, et väiksust piiritletakse sageli mitte lähtekoha, vaid tulemuse kaudu. Selliste definitsioonide tüüpiliseks näiteks on Robert Keohane’i skeem, kus riigi mõju rahvusvahelisele süsteemile on kasvav alates alumisest tunnusest (ineffectual).

  • süsteemi määrav (determining)
  • süsteemi suunav (influencing)
  • süsteemi mõjutav (affecting)
  • süsteemi suhtes mõjuta (ineffectual) = väikeriik

Seejuures ei ole väiksus sugugi a priori seotud füüsiliste parameetrite külge, tegemist võib olla ka mentaalse kuvandiga. Näiteks argumenteerib üks viimaste aastate tunnustatumaid väikeriigiuurijaid Laurent Goetschel, et väiksus on psühholoogiline mõõde, mida võimendavad osaliselt just alaväärsustunde poolt süvendatavad autonoomia- ja mõjudefitsiit. Nii nagu Keohane, lähtub ka Goetschel väikeriigi defineerimisel riikidevahelistest suhetest, ja mõõdab väiksust / suurust riigi reaalsete saavutuste ning neist johtuva enesehinnangu baasil. Võrreldes ülalkäsitletud füüsilise väiksuse määratlustega on rõhuasetus siin selgelt muutunud, liikudes ressursside omamiselt nende kasutamise võimekusele. Kui esimene definitsioonide rühm lähtub seisundist, siis teine vaatleb pigem protsessi; kui esimene keskendub lähtepotentsiaalile, siis teist huvitab ennekõike hetkesuutlikkus.[2]

Väikeriikide julgeoleku strateegiad

[muuda | muuda lähteteksti]

Väikeriikide julgeoleku strateegiad erinevad suurriikide omadest, nendele omasele nõrkusele ja asümmeetrilistele suhetele rahvusvahelises poliitikas.[3] See tuleneb väikeriikide kvantitatiivsetest omadustest, nagu näiteks väike territooriumi ja populatsiooni suurus, ning väikesed majanduslikud ja militaarsed võimekused.[4]

Julgeoleku strateegiad, mida väikeriigid kasutavad, et vähendada asümmetriliste suhete mõju võib jaotada nelja erinevasse kategooriasse:

1. Liitlassuhted vastusena ohtudele toimib läbi rahvusvahelise süsteemi anarhia mõjude vähendamise. Organisatsioonide hierarhiline struktuur, läbipaistvus ja standardite sedamine aitavad vähendada vaidluseid, ning neid tekkimisel kergemini lahendada.

2. Strateegiline riski maandamine (hedging) on riikide tegutsemine rahvusvahelisel areenil läbi multilateraalse poliitika, eesmärgiga luua vastastikust mõju riikide vahel.

3. Neutraalsus poliitika tähendab, et riik ei algata sõdasid, ning püsib neutraalsena, et säilitada suveräänsus ja territoriaalne puutumatus. Kuid peale külmasõda ei käsitleta seda enam de facto riikide julgeoleku strateegia diskursuses.

4. Liitlas varju moodustamine (alliance shelter strategy) hõlmab majanduslike ja sotsiaalsete ohtude maandamist läbi rahvusvaheliste organisatsioonidega liitumise ja suur võimudega liitlassuhete loomise.

Eesti kui väikeriik

[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti välispoliitika lähtub suuresti julgeolekust ning on rajatud tugevale partnerlusele ja liitlassuhtele Ameerika Ühendriikidega NATO kaudu. Võrreldes teise maailmasõja eelse perioodiga on taasiseseisvunud Eesti välispoliitika rajatud tugevatele ning mitmetasandilistele partnerlussuhetele ehk multilateraalsele välispoliitikale.[5]

Trumpiaegne “Ameerika ennekõike” välispoliitiline diskursus oli probleemiks Eestile kui väikeriigile, kuna see hõlmas Ameerika Ühendriikide tagasi tõmbumist, nii militaarselt kui ka poliitiliselt, teistest regioonidest, et panna suuremat rõhku riigi sisepoliitikale ja huvidele. See pani Euroopa väikeriigid kahtlema nende olulisusele Ühendriikide prioriteetide järjestuses, muutes nad üha vähem aktraktiivsemaks koostööpartneriks.[5]

Vaata ka

[muuda | muuda lähteteksti]

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ SÚILLEABHÁIN, A. 2014. Small States at the UN.
  2. ↑ Ringo, Marko (2002) Bakalaureusetöö TÜ Politoloogia osakonnas. Füüsilisest väiksusest suuremaks käitumine: Väikeriigid Euroopa Liidu ühise välis- ja julgeolekupoliitika (PECS) kontekstis.
  3. ↑ Wivel, A., Bailes, A.J.K., Archer, C., 2014. Small States and International Security. In: Bailes, A.J.K., Wivel, A., Archer, C. ed. Small States and International Securit: Europe and Beyond. Routledge, pp. 3-26.
  4. ↑ Vaicekauskaitė, Ž. M. (2017). “Security Strategies of Small States in a Changing World.” Journal on Baltic Security 3(2), 7-15.
  5. ↑ 5,0 5,1 Sulg & Crandall, 2017. VÄLISPOLIITIKA MUUTUVAS MAAILMAS: VÄLJAKUTSED JA VÕIMALUSED EESTI KUI VÄIKERIIGI VAATENURGAST, Estica