Võrdlev õigusteadus (inglise keeles comparative law, law comparison, comparative jurisprudence)[1] on eri riikide õiguskordade ja maailma suurte õigussüsteemide vaheliste sarnasuste ja erinevuste uurimine.
Võrdlevat õigusteadust saab käsitleda kui meetodit, teadust või õppeainet.
Ühe variandi järgi arvatakse, et võrdlevat meetodit kasutati juba antiikajal. See oli üks viis analüüsida kohalikke õigusprobleeme.[1] Antiikjuristide elust ei ole väga palju teada, kuid mõned tuntud antiikaja õigusloojad, nagu Lycurgus Spartast (Aristotelese järgi 776 eKr), Draco Ateenast (624 eKr) ja Solon Ateenast (594 eKr), olid võimelised reisima ja eri seadusi võrdlema.[2]
David René on kirjutanud: "Geograafilisel kaardil naabriliste õigussüsteemide võrdlemine – tegu sama ammune, nagu õigusteadus iseenesest." Tema käsitles selliseid nähtusi nagu XII tahvli seaduste kujundamine, Rooma õiguse teke ning selle jagamine ius civile ja ius gentium’i osadeks, common law’ ja kanoonilise õiguse võrdlus Inglismaal ja keskajal. Võrdleva õigusteadusega tegeles ka Aristoteles, kes kogus ja võrdles konstitutsioone 158 kreeka ja barbari linnast.[1]
Võrdleva õiguse areng jätkus ka valgustus- ja renessansiajastul, kui tolle aja esindajad kasutasid ühiskondlike reformide koostamiseks loomuõiguse doktriini.[2]
Võrdleva õigusteaduse tekkest rääkides viitavad prantslased Charles Montesquieu töödele. Oma raamatus "Seaduste vaim" ("L'Esprit des Lois")[2] võrdles Montesquieu erinevaid õigussüsteeme ja püüdis leida ka erinevuste põhjusi, kasutades oma meetodit.[1] Ta oli veendunud, et sellised tegurid nagu ajalugu, poliitika, religioon ja kliima mõjutavad õigust eri riikides. Sama teooriat on märgata ka Montesquieu teoses "Pärsia kirjad" ("Lettres persanes").[2]
Inglismaal kasutas Francis Bacon (1561–1626) võrdlemist selleks, et töötada välja induktsioonimeetod.[1]
Saksamaal peetakse võrdleva õigusteaduse rajajaks aga Leibnizit (1646–1716)[1], kes oma töös "Uued meetodid õigusteaduse õppimiseks ja õpetamiseks" ("Nova methodus discendae docendaeque iurisprudentiae") (1667) püüdis leida uue õiguse õppemetoodika, kasutades selleks ajaloolist ja võrdlevat lähenemist.[2]
Teise variandi järgi sündis võrdlev õigusteadus iseseisva teadusena XIX sajandi teisel poolel. 1869. aastal oli asutatud võrdleva seadusandluse prantsuse selts, kuid kaasaegse võrdleva õigusteaduse alguseks peetakse rahvusvahelise võrdleva õigusteaduse kongressi, mis korraldati 1900. aastal Pariisi maailmanäitusel.[1]
Prantsuse võrdleva õigusteaduse akadeemia eelkäijad ja teised juristid püüdsid leida tänapäeva probleemide jaoks uusi lahendusi. Tänu Edouard Lamberti (1849–1941) loengule täpsustati võrdleva õigusteaduse peamisi funktsioone ja tekkis uus iseseisev teadusharu. Raymond Saleilles (1855–1912) ning Lambert ja Henry Lévy-Ulmann (1870–1947) leidsid, et õiguse täiustamiseks tuleb kasutada võrdlemist. Pärast kongressi ja eriti pärast esimest maailmasõda suurenes võrdleva õigusteaduse olulisus, ülikoolides hakkasid tekkima võrdleva õigusteaduse õppetoolid ja uurimiskeskused.[2]
Kui 1900. aastal jõustus BGB Saksamaal, eelistasid juristid järgmisi õigusaineid: võrdlevat ajalugu, õigusfilosoofiat või õigusetnoloogiat, kuid võrdleva õigusega väga palju ei tegeldud, kuigi Ernst Rabel (1874–1955) sai 1902. aastal võrdlevas ajaloos kvalifikatsiooni Leipzigis ning ta andis suure panuse võrdleva õigusteaduse arengusse.[2]
Võrdleva õigusteaduse areng jätkus ka pärast teist maailmasõda. Juristid tundsid huvi peamiselt avaliku ja eraõiguse vastu. Võrdleva õiguse abil koostati uusi konstitutsioone (nt Itaalias ja Saksamaal), rajati uusi välissuhteid (nt Ameerika ja Venemaa vahel). Lääne õiguskultuuri võrdleva õigusteaduse aktiivne areng oli nähtav 1950. aastatel ja 1960. aastate alguses.[2]
Praktikas saab võrdlevat õigusteadust rakendada nii kohalikul tasandil kui ka laiemalt ehk mikro- ja makrotasandil.
Mikrotasandil uuritakse juriidilisi probleeme ja õigusinstitutsioone riigis, kus tegutseb uurija. Uurimisobjekt on tavaliselt kindel õigusharu.[1]
Makrotasandil on võrdleva õigusteaduse eesmärk uurida välisriikide õigust, teisi õigussüsteeme ja õiguseinstitutsioone üldisel tasandil. Võrdleva meetodi abil luuakse maailma õigusgeograafiat. See võimaldab näha, kuidas erinevad muutused ja sündmused maailmas mõjuvad maailma õigussüsteeme.[1]
Analüüsides teisi õigussüsteeme, tekivad uued perspektiivid ja võimalused oma kultuuri ja õiguse arendamiseks. Võrdlemise abil saab hinnata, millises suunas liigub õigus ja kultuur teatud riigis.[3]