See artikkel ootab keeletoimetamist. |
Võrgukaamera (ka IP-kaamera või internetikaamera, inglise keeles IP camera või network camera) on eraldiseisev võrguseade, mis edastab videopildi võrguühenduse kaudu, kasutades internetiprotokolli.
Tänapäeval on võrgukaamerast saanud asendamatu videojälgimissüsteemi vahend, mis võimaldab liikuvat videopilti reaalajas jälgida ja salvestada. Võrgukaamerale ligipääsemiseks puuduvad geograafilised piirangud, vajalik on internetiühendus ja elektrienergia.
1996. aastal tutvustas Axis Communications esimest võrgukaamerat Axis Neteye 200.[1] Selle võrgukaamera arendasid välja Martin Gren ja Carl-Axel Alm.[1] Axis Neteye 200 võimaldab otseühendust tavalise veebibrauseriga ja videopilt tekitatakse JPEG-pildi uuendamisega.[2]
IP-süsteemide arenguga on suures osas välja vahetatud analoogsüsteemid, sest digitaalsed IP-süsteemide lahendused lubavad edastada suuremaid andmemahte ja võimaldada kõrgema kvaliteediga pilti. IP-kaamerate lahutusvõime on sõltuvalt tootest vahemikus 0,3–29 megapikslit.[3]
Võrgukaameraid on toodetud töötamiseks erinevatesse keskkondadesse, näiteks 360-kraadise vaatenurgaga IP-kaamera Evolution EXD on mõeldud kasutamiseks plahvatusohtlikes keskkondades ning saab töötada ka muudes karmides ja ohtlikes oludes.[4]
Tänapäeval kasutavad IP-videovalvet riigiasutused (maanteeamet, linnad, politsei- ja piirivalveamet, jne), eraettevõtted, turvafirmad (G4S, SECURITAS jm) ja eraisikud.[5]
Võrgukaamera põhilised komponendid on objektiiv, pildisensor, protsessor ja mälu. Protsessorit kasutatakse pilditöötluseks, andmete pakkimiseks, videoanalüüsiks ja kaamera funktsioonide täitmiseks. Mälu kasutatakse, et talletada võrgukaamera püsivara.[6] Võrgukaamera püsivaras on kaamera tarkvara ning seda ei pea eraldi paigaldama.
Nagu igal arvutil on ka igal IP-kaameral on oma unikaalne IP-aadress.[6] Tavaliselt ühendatakse IP-kaamera kohtvõrku jagava ruuteriga, mis annab kaamerale IP aadressi. Võrgukaamera oma IP-aadressi kirjutades, näiteks veebibrauseri aadressireale on kohtvõrgus võimalik kaamerat seadistada ja jälgida videopilti. Võrgukaamera pilt võidakse pakkida MJPEG, MPEG-4 või H.264 videokoodekiks, selle signaali edastamiseks kasutatakse internetiprotokolli.[6]
Kaamerale lisatud alarmsisendiks võivad olla nii kõikvõimalikud välised turvaseadmed (liikumisandurid, uste magnetkontaktid) kui ka kaamerasse sisseehitatud pildi liikumisanalüsaator.[7] Kaamera oskab taolistest alarmsisenditest tulnud häirete korral teavitada kasutajat, saates e-kirja või laadides alarmi käivitumisega seotud videopildi automaatselt kasutaja postkasti või failivahetusserverisse (FTP-serverisse).[7]
Üldiselt on võrgukaamera kohtvõrgus kohe töötav, kuid et kaamera pilti jälgida ka väljaspool kohtvõrku, tuleb teha rohkem seadistusi. On isehäälestuvaid (inglise keeles Plug & Play) võrgukaameraid, mille seadistamine on märksa kasutajasõbralikum. Erinevalt enamusest IP kaameratest ei ole neil vaja: staatilist IP-aadressi, DDNS serverit, portide suunamist, tulemüüri seadistuste muutmist jne.[8]
Eripäraseks muudab selle kaamera siiski kaamera kaugjuhtimisvõimalus. See, mis seni on olnud tunduvalt kallimate ja professionaalsemate kaamerate pärusmaa, on nüüd kasutatav ka IP-kaameras.[7] Lisaks pöördkaamerate kontrollitav vaateväli on laia ulatusega, mis võimaldab ühe kaameraga suurt ala jälgida, näiteks kaameral ADS-445 SwannEye on vaateväli 350° horisontaal- ja 100° vertikaaltasapinnas.[9]
Tänu universaalsusele on võrgukaamera kasutatav väga laialdaselt – alates kontorite, kaupluste ja kodude valvest kuni tootmisliinidel ja töökodades toimuva jälgimiseks ning miks mitte ka kergesti teisaldatavana lühiajaliste esitluste ja väljapanekute reaalajas edastamiseks.[7]
Võrgukaamerate tüüpe on palju, peamised liigitusalused on järgmised: