Vaba riigilinn Besançon

Reichstadt Bisanz Vaba riigilinn Besançon 1184–1654
Besançoni vapp
[[Fail:47° 14′ 24″ N, 6° 1′ 48″ E|300px]]
Valitsusvorm	vabariik
Osa	Saksa-Rooma riigi linn
Pealinn	Besançon

Vaba riigilinn Besançon oli omavalitsusega linn Saksa-Rooma riigis.

Aastatel 1184–1654 oli Besançoni linn vaba riigilinn (Freie Reichsstadt), nagu vapil tänaseni näha, ja seda kutsuti Bisanz. Linn eraldati esialgu aastal 1034 Burgundia krahvkonna valitsemise alt kui vürstlik piiskopkond, kiriklik riik Saksa-Rooma riigis. Linna valitses Besançoni vürstlik peapiiskopkond, kuigi hiljem läks enamik sellest võimust linnanõukogule. Vaba riigilinn hõlmas vaid Besançoni linna Franche-Comtés, nii kontrollisid seda enamuse ajast need, kes kontrollisid ligipääsu ümbritsevatele maadele, esialgu Burgundia hertsogid ja siis Habsburgid. Lõpuks kaotas linn oma riikliku staatuse, kuid jäi vabalinnaks.

Ajalugu

Sõltumatuse omandamine

Besançon sai Saksa-Rooma riigi osaks aastal 1034 koos ülejäänud Franche-Comtéga.

Aastal 1184 sai linnast Besançoni peapiiskopkond, omandades autonoomia kui vaba riigilinn Saksa-Rooma keisri alluvuses. Besançoni peapiiskop ülendati aastal 1288 to Saksa-Rooma riigi vürstiks. Eelnevaid piiskoppe, nagu Püha Hugh I, kutsuti keisririigi vürstideks. Tihe side keisririigiga on kajastatud linna vapil.

Aastal 1290, pärast sajandit võitlust peapiiskoppide võimu vastu tunnistas keiser Besançoni iseseisvust.

Augustis 1336 püüdis Burgundia hertsog pärast vaidlust Franche-Comté vaimulikega võtta Besançoni. Hertsog saatis 9000 sõdurit, kes püstitasid laagri Saint-Ferjeux'sse Planoise'i lähedal. Hertsog loobus piiramisest mõne kuu pärast.

Linn laskus arvukatesse vaidlustesse oma peapiiskopiga ja otsis abi arvukatelt välistelt kaitsjatelt või tööandjatelt, nagu Philippe Hea. 15. sajandil langes Besançon Burgundia hertsogite mõju alla, kuigi ei tunnistanud kunagi nende suveräniteeti.

Habsburgide kontroll

Pärast Burgundia Marie abiellumist Saksa-Rooma keisri Maximilian I-ga aastal 1477 oli linn tegelikult Habsburgide vasall. Aastal 1519 sai Hispaania kuningas Carlos V Saksa-Rooma keisriks. See tegi temast Franche-Comté ja Besançoni isanda; linn oli siis prantsuskeelne Saksa linn. Besançon kohtles Habsburge kui oma kaitsjaid samal viisil, nagu oli varem kohelnud Burgundia hertsogit.

Aastal 1526 sai linn õiguse vermida münte, mis kestis aastani 1673. Siiski kandsid kõik mündid Karl V nime.

Kui Karl V aastal 1555 troonist loobus, andis ta Franche-Comté oma pojale, Hispaania kuningas Felipe II-le. Besançon jäi vabaks riigilinnaks Hispaania kuninga kaitse all. Aastal 1575, pärast Prantsusmaa kuninga Charles IX surma, püüdsid hugenotid Besançoni vallutada, et teha sellest oma kindlus, mis tähendas, et linn pidi nõustuma Hispaania garnisoni kaitsega – tähtis pööre selle iseseisvuse staatuses.

Aastal 1598 andis Felipe II provintsi oma tütrele, kui see Austria ertshertsogiga abiellus. Linn jäi ametlikult keisririigi osaks, kuni Austria selle aastal 1648 Vestfaali rahu järgi koos Franche-Comtéga Hispaaniale loovutas. Linn kaotas oma vabalinna staatuse aastal 1651 kahjutasuna muude kaotuste eest, mida Hispaania Kolmekümneaastases sõjas kannatas. Pärast mõningat vastuseisu kinnitati see Besançoni poolt lõpuks aastal 1654, kuigi Besançon säilitas suure sisemise autonoomia.

Vaidlused Prantsusmaaga

Aastal 1667 nõudis Louis XIV Franche-Comtéd, tingituna oma abielust Hispaania Maria Theresiaga. Devolutsioonisõja osana saabusid Prantsuse väed aastal 1668 piirkonda. Besançon püüdis väita, et on erapooletu mistahes vaenutegevuses, nagu oli Saksa-Rooma riigi vaba riigilinnana, midagi, mille Prantsuse väejuht Condé prints kui arhailise tagasi lükkas. Prantslased nõustusid väga heldete alistumistingimustega linnavõimudele, sealhulgas ülikooli ületoomisega seni tõrksast Dole'ist. Oli ka kuulujutte, et piirkondlik Parlement tuuakse Dole'ist üle. Linn sätestas ka, et nad võivad jätta endale Püha surilina fragmendi reliikvia ja et protestandid ei peaks saama samasugust südametunnistuse vabadust, nagu nad omasid mujal Prantsusmaal.

Kui linn oli prantslaste käes, külastas seda kuulus sõjaväeinsener Vauban ja koostas selle kindlustamise plaanid. Aacheni rahu andis selle Hispaaniale tagasi paari kuu jooksul vastutasuks Frankenthali linna eest.

Hispaanlased ehitasid peamise linna kaitse keskpunkti, "la Citadelle", paigutades selle Saint-Etienne'i mäele, mis sulgeb käänukaela jõel, mis vanalinna ümbritseb. Oma ehitustöös järgisid nad Vaubani plaane.

Sellest ajast alates kasvas linnas suur Prantsuse-meelne fraktsioon.

Alistumine prantslastele

Linn kaotas lõplikult oma autonoomia Prantsuse-Hollandi sõja tulemusena, mis algas aastal 1672, kus Habsburgid asusid Hollandi poolele ja kaotasid nii kontrolli Franche-Comté ja Besançoni üle. Pärast linna piiramist okupeerisid Prantsuse väed aastal 1674 linna, kuigi nõustusid lubama Besançonil oma eesõigusi säilitada.

Aastal 1676 lõpetasid Prantsuse võimud magistraadi, Besançoni valitsuse demokraatliku vormi. Selle asemele loodi baillarge kohus. Tehingu osana sai linnast Franche-Comté halduskeskus, kus Besançoni Parlement haldas ala, asendades Dole'i Parlemendi. Prantsuse kontroll kinnitati aastal 1678 Nijmegeni rahuga.

Institutsioonid

Besançonil oli mõistlikult demokraatlik valitsusvorm, erinevalt enamusest vabadest riigilinnadest, mis muutusid järk-järgult oligarhiateks. Valitsus koosnes 21 nõunikust, kes valiti igal aastal 7 kihelkonna poolt. Nendes omakorda oli 14 kuberneri, kes tegelesid igapäevaste asjadega. Põhitegevusi käsitlesid koosistuvad nõunikud ja kubernerid. Ette oli nähtud ka kodanike üldkogu väga tähtsates asjades.

Kaitsjad, alguses Burgundia hertsog ning siis Austria ja Hispaania Habsburgid, omasid õigust nimetada kuberneride president ja sõdurite komandör, kes kaitses linnamüüre. Neid ei tunnistatud kunagi suveräänina, kuigi nad väitsid endiselt olevat vabalinn.