Vagellest

Vagellest koera kõrvast

Vagellest (Demodex) ehk nääpsulest on imetajate karvafolliikulites ja rasunäärmetes elavate lestaliste perekond.

Vagellestad on tavaliselt kahjutud kommensaalid, kuid peremeesorganismi nõrgestudes võivad olla ka parasiitideks ja tekitada demodikoosi.

Vagellestad elavad peamiselt imetajatest peremehe karvafollikulites ja rasunäärmetes. Hamstrikul (Onychomys leucogaster) elab vagellest suuõõne, keele ja söögitoru epiteelis ja nahkhiirtel ning leemuritel suuõõnes.^[1][2]

Etioloogia

Vagellestad on sigarja kehakujuga, 0,2–0,5 mm pikkused, helehallid, keha eesosas asuvate, natuke üle keha servade ulatuvate, nelja paari väga lühikeste, koonusjate, kahe küünisega lõppevate jalgadega. Poolkaarjad haukasmissuised on hästi arenenud. Neil on lülistumata pearindmik. Silinderja keha tagaosa on tihedalt kaetud triipudega, mis asetsevad keha telje suhtes risti.^[3][4]

Liigid

Demodikoosi tekitajad erinevatel imetajate liikidel^[1][5][6][7]:

• Demodex aurati – hamstril
• Demodex brevis – inimesel
• Demodex bovis – veisel
• Demodex caballi – hobusel
• Demodex canis – koeral
• Demodex caprae – kodukitsel
• Demodex cati – kassil
• Demodex criceti – hamstril
• Demodex equi – hobusel
• Demodex folliculorum – inimesel
• Demodex gatoi – kassil
• Demodex injai – koeral
• Demodex ovis – lambal
• Demodex phylloides – seal
• Demodex tauri – veisel

Koera vagellest

Koeral on kirjeldatud kahte liiki vagellesti, D. canis ja D. injai .^[5] D. canis on osa koera normaalsest nahafaunast ja esineb vähesel arvul enamikul tervetel loomadel. Kutsikad saavad nakkuse otsese kontakti teel juba 2.–3. elupäeval emalt, loodete nakatumist vagellestaga emakasiseselt ei toimu (keisrilõike abil sündinud kutsikatelt, kes on emast kohe eraldatud, vagellesti leitud ei ole). Vagellesti ei ole leitud ka surnult sündinud kutsikatel.^[8]

Koera vagellest parasiteerib peamiselt karvafolliikulis, harvemini rasunäärmes. Lümfisõlmedest, sooleseinast, põrnast, maksast, neerust, põiest, kopsust, kilpnäärmest, verest, uriinist ja roojast on leitud enamasti surnud ja degenereerunud erinevas arenguastmes koera vagellesti.^[8]

Kassi vagellest

Kassil esineb demodikoosi väga harva. Kassil parasiteerib kahte liiki demodikoositekitajaid (D. cati ja D. gatoi). D. gatoi on keha tagaosaga on lühem ja tömbilt lõppev võrreldes D. catiga. D. gatoi parasiteerib naha epidermise kõige pindmises kihis (Stratum corneum)..^[5] D. cati arvatakse olevat osa kassi normaalsest nahafaunast. D. cati parasiteerib erinevalt D. gatoi'st kassi karvafolliikulis.^[6]

Veise vagellest

Veistel parasiteerib kahte liiki vagellesti D. bovis ja D. tauri. Veisel rasunäärmetes ja karvafolliikulites parasiteeriv D. bovis on 0,3–0,4 mm pikk.^[4] D. tauri esinemist veisel on kirjeldatud silmalaugude karvafolliikulites ja rasunäärmete juhades.^[1]

Sea vagellest

Seal põhjustab demodikoosi Demodex phylloides. Täiskasvanud isased sea vagellestad on 0,24–0,27 mm ja emased 0,23–0,26 mm pikad. Arengutsükkel munast kuni suguküpse valmikuni kestab 2–4 nädalat. Sead nakatuvad otsese kokkupuute kaudu^[9].

Kitse vagellest

Kitsel põhjustab demodikoosi kitse vagellest Demodex carpae. Sagedamini haigestuvad noored, tiined ja lakteerivad loomad. Nahamuutused esinevad sagedamini näo, kaela ja õla piirkonnas ning udaral. Tekkivad noodulid on kuni 4 cm läbimõõduga. Sarnaselt koeraga esineb kitsel sageli generaliseerunud demodikoosi.^[1]

Hamstri vagellest

Kuldhamstril (Mesocricetus auratus) parasiteerib kahte liiki vagellesti: D criceti ja D aurati. D. criceti on lühikese kehaga, emasel keskmiselt 107 μm ja isasel 88,9 μm, millest keha tagaosa moodustab vastavalt 49,4 μm ja 41,8 μm. D. aurati on aga pikema kehaehitusega, emane on keskmiselt 190,2 μm ja isane 177,8 μm, millest tagakeha moodustab vastavalt 126,2 μm ja 121,3 μm.^[7]

Arenemistsükkel

Vagellesta arenemistsükkel kestab üheksast päevast kuni nelja nädalani. Emaste vagellestade poolt karva folliikulisse ja rasunäärmetesse munetud värtnakujulistest munadest kooruvad välja arenemata suguelundite ja kolme paari kühmjate jalgadega vastsed.

Diagnoosimine

Koertel on standardseks diagnoosimise meetodiks naha süvakaabete võtmine kahjustunud kollete ja normaalse naha piiril. Kaaped tuleks võtta karva kasvu suunas kuni kapillaarse veritsuse tekkeni^[10]. Enne kaabete võtmist ja selle ajal tuleb kahjustunud kohta hoida sõrmede vahele pigistatult. Saadud materjal segada alusklaasil väikese koguse mineraal- või immersioonõliga. Proove vaadata mikroskoobiga, kasutades 10x objektiivi. Mõnelt patsiendilt, sh osadelt koeratõugudelt (vana inglise lambakoer, shar pei, šoti terjer) võib diagnoosi kinnituseks osutuda vajalikuks nahabiopsia võtmine^[8][11].

D. gatoi leidmiseks soovitatakse võtta naha pindmisi kaapeid kohtadest, kust kass ei saa ennast lakkuda, näiteks kaela dorsaalosast ja küünarvarre lateraalpinnalt. D. cati leidmiseks tuleb võtta naha süvakaapeid.^[5]

Ravi

 Pikemalt artiklis Demodikoos

Vaata ka

• Naha parasitoosid loomadel
• Naha parasitoosid inimesel

Viited

1. Mullen, G., OConnor, B., Mites in Medical And Veterinary Entomology. Elsevier Science. 2002
2. Nutting, W., Satterfield, L., Cosgrove, G. Demodex sp. Infesting Tongue, Esophagus, and Oral Cavity of Onychomys leucogaster, the Grasshopper Mouse. The Journal of Parasitology:59, 5, 893–896(1973)
3. Parre, J. Demodikoosid. Veterinaarparasitoloogia. Tallinn, Valgus, 1985
4. Järvis, T. Demodikoos. Koerte parasitoosid. Tartu, EPMÜ Kirjastus, 1998
5. Ghubash, R. Parasitic Miticidal Therapy. Clin Tech Small Anim Pract 21:135–144. Elsevier. 2006
6. Mange in Merck Veterinary Manual 9th ed Merck & Co., Inc
7. Sarashina, R. and Sato, K. Demodicosis in the Golden Hamster. Jpn. J. Vet. Sci 48(3) 1986
8. Canine Demodicosis in Muller & Kirk's Small Animal Dermatology 5th ed. Saunders. 1995
9. Parre, J. Sigade parasitoosid. 1990 Tallinn. Valgus.
10. Mueller, R. Treatment protocols for demodicosis: an evidence-based review. Veterinary Dermatology 15. 75–89. 2004
11. Bettenay, S., Mueller, R. Skin scrapings and skin biopsies. In: Ettinger, S., Feldman, E. eds. Textbook of Small Animal Internal Medicine 6th. Ed. Elsevier. 2005