See artikkel vajab toimetamist. |
Vahaleedik | |
---|---|
| |
Taksonoomia | |
Riik |
Loomad Animalia |
Hõimkond |
Lülijalgsed Arthropoda |
Klass |
Putukad Insecta |
Selts |
Liblikalised Lepidoptera |
Ülemsugukond |
Pyraloidea |
Sugukond |
Leediklased Pyralidae |
Perekond |
Galleria |
Liik |
Vahaleedik |
Binaarne nimetus | |
Galleria mellonella Linnaeus, 1758 | |
Sünonüümid | |
|
Vahaleedik ehk vahakoi ehk mesilaseleedik (Galleria mellonella) on liblikaliste seltsi kuuluv putukaliik.
Röövikutest kooruvate liblikate mõõdud on varieeruvad: sirulaius 1,5–3 cm. Eestiivad on emasel violetjashallid ja isasel pruunikad, tagatiivad aga hallid.
Vahakoi kuuleb ultraheli sagedustel kuni 300 000 hertsi.[1]
Vahakoiröövikud arenevad mesitarudes ja toituvad mesilasvahast, jättes kärgedele võrgendikihi.
Vahakoiröövikud võivad kahjustada selliseid mesilase perekonna liike nagu meemesilane, Apis cerana, Apis dorsata, Apis florea.
Mesitarus arenev parasiit rikub kärgi, mett, pergat jms, tekitades mesilasperele kahju. Vahaleediku massiline esinemine võib viia mesilasperede hukkumiseni. [2]
Kui vaha on söödud, hakkavad röövikud toituma eelmiste põlvkondade väljaheidetest.
Röövikuid kasvatatakse ka kultuuris ja kasutatakse lemmikloomade söötmiseks ja teadusuuringutes.
Metalnikovi eksperimendid 20. sajandi alguses tõestasid, et vahakoiröövikute areng võib peatuda, kui neid toita üksnes vahaga.[3]
Röövikute immuunsüsteemi komponendiks on hemotsüüdid (professionaalsed fagotsüüdid), mis 'korjavad' kahjulikuna tunduvad sissetungijad kokku ja hävitavad.
Röövikuid kasutatakse mitmete imetajatel esinevate haiguste uurimisel mudelorganismidena.
Legionella pneumophila bakter, kes põhjustab osadel loomadel (sh inimestel) leegionärihaigust, on võimeline nakatama ja paljunema röövikute immuunrakkudes.[4]
Vahakoiröövikuid kasutatakse selliste seisundite patogeneesi uurimiseks, mida põhjustavad Fusarium oxysporum, Aspergillus fumigatus, Candida albicans) ja bakterinakkusi, mida põhjustavad Helicobacter pylori[5], Staphylococcus aureus, Proteus vulgaris, Serratia marcescens, Pseudomonas aeruginosa, Listeria monocytogenes või Enterococcus faecalis.[6]
Vahakoi vastsetest valmistatud ekstrakti raviomadustest rahvameditsiinis on teateid juba 17. sajandist, ekstrakti olevat kasutatud võitluses kopsutuberkuloosiga, aga samuti teiste haigustega.
Vene teadlane I. I. Metšnikov avastas 1889. aastal, et vahakoiröövikute seedeensüümid lahustavad tuberkuloosi mükobakteri kesta.[7]
Professor S.I. Metalnikov tõestas vastsete erilist vastupidavust katku- ja difteeriabakteritele ning teistele inimeste jaoks patogeensetele mikroorganismidele.[viide?]
Muhhin uuris vahakoiröövikute alkoholi ekstrakti toimet kardiovaskulaarsüsteemile.
Teadlased avastasid vastsete poolt töödeldavat fermenti ferraasi, mis on suuteline purustama bakteriseinu, mis koosneb lipopolüsahhariididest.
Vahakoiekstrakt sisaldab nukleotiide, aminohappeid, suhkrut ja rasvhappeid, bioloogiliselt tähtsaid mikroelemente, leeliselisi proteaase, aromaatsete ühendite kõrgmolekulaarseid konjuganteamiinohapete ja suhkruga (Muhhin ja kaasautorid 1993. a).[8]
Vahakoi sisaldab aineid, mis stimuleerivad kasvu ja diferentseerivad rakke, millel on väljendunud adaptogeensed, kardiotroopsed, protektiivsed ja isheemiavastased omadused.
Koos muude preparaatidega kasutatakse vahaleedikut järgmistel puhkudel:
Kasutamise kestus 3–4 nädalat.
doi: 10.1128/IAI.00510-12, PMCID: PMC3434583
Published online 2013 May 7. doi: 10.4161/viru.24930, PMCID: PMC3714134
Selles artiklis on kasutatud ingliskeelset artiklit en:Galleria mellonella seisuga 13.05.2015.