Vahur Kersna

Vahur Kersna
Vahur Kersna 1989. aastal Foto: J.Künnap
Sünninimi Vahur-Üllar Kersna
Sünniaeg 4. aprill 1962 (62-aastane)
Abikaasa Liina Kersna

Vahur-Üllar Kersna (sündinud 4. aprillil 1962 Võrus) on eesti ajakirjanik.

Ta on lõpetanud 1980. aastal Antsla Keskkooli ja 1985. aastal Tartu Riikliku Ülikooli ajakirjandusosakonna.

Sportlasena

[muuda | muuda lähteteksti]

Vahur Kersna täitis 11. klassis NSV Liidu meistersportlase kandidaadi normi VTK talvises mitmevõistluses, pälvis 1980. aastal Eesti NSV noorte meistrivõistlustel hõbemedali vasaraheites, tuli 1981. aastal Tartu meistrivõistlustel karate kumite's kaalukategoorias kuni 72,5 kg teiseks. Kersna on ka mitmekordne eesti ajakirjanike meister kümnevõistluses (parim tulemus 2003. aastal tehtud 5184 punkti).

Looming

[muuda | muuda lähteteksti]

Karikatuurid

[muuda | muuda lähteteksti]

1976. aastal ilmusid tema esimesed karikatuurid ajalehes Säde. Hiljem ilmus neid ajalehtedes Töörahva Elu ja Edasi ning ajakirjas Pikker.

Telesaated

[muuda | muuda lähteteksti]

Vahur Kersna esimene telesaade oli 1982. aastal TRÜ praktika päevil Tallinna Masinatehases filmitud "Ühises töös" (koos Mart Riikojaga). Teletööd Eesti Televisioonis alustas Kersna 1985. aastal "Prillitoosi" spordinurga ja mitmesuguste meelelahutussaadete ("Naeroobika", "Kõverpeegliklassika") toimetajana. Ta on teinud peamiselt meelelahutus- ja publitsistikasaateid. Tema esimeste saadete hulgas olid sarjad "HTV esitab", "Meie Mats", "Kama kaks", "HÄM-TV", "Neljas mõõde", "Hommiku TV". Läbilöök saabus 1986. aastal saatega "Noortestuudio pärastlõuna" (režissöör Jüri Pihel, toimetajad Ulvi Funk ja Urve Tiidus).

Kersna on teinud portreesaateid ka Gunnar Grapsist ("Raudmees" 1991), Sulev Nõmmikust ("Sulev" 1994, "Sulev Nõmmik. Rohkem kui Ärni" 2021), Ervin Abelist ("Ervin" 1994), Kalmer Tennosaarest ("Calmeriino Tenorotti" 1998), Jaak Joalast ("Tundmatu Jaska" 1996 ja "Jaak Joala tähtkuju" 2015), Urmas Otist ( "Urmas Ott. One man show" 2018), Ivo Linnast ("Kõigile Iff" 1996), Tõnis Mägist ("Rohkem kui Mäks" 1996, "Ränd üle raja. Tõnis Mägi 50" 1998), Alo Mattiisenist ("Alo elu" 1997, "Alo. Surematu" 2016), Oleg Sõlest ("Oleg Sõlg - naised ja muusika" 2014), Andrus Veerpalust ("Lõpuks ometi! 1998), ansamblitest "Ruja" ("Need ei vaata tagasi?" 1999), "Kuldne Trio 25" 1998, "Raugematu "Laine"" 2020, "Kukerpillid. Pikk ja kõrge lend" 2022 ja põhjalikke intervjuusaateid Lennart Meriga ("Lihtne, vaene ja ilus" 1998, "Palju õnne, Lennart Meri!" 1999, "Lennart Meri viimane intervjuu presidendina" 2001), Eri Klasiga ("Iga hommik on juubel" 1999), Mati Talvikuga ("Aga Sina, Mati Talvik" 2002, "Mees televisioonist" 2012, "Talvik, Eesti Televisioonist" 2017), Rein Rannapiga ("Klaveripoeg Rannap" 2003), Erki Noolega ("Peab kõva mees olema" 1998), Edgar Valteriga "Edgar Valter - viimane kohtumine" 2006), Evelin Ilvesega ("Nähtus nimega Evelin" 2019), Juhan Peeglist ("Juhan Peegel. Esimesed 100 aastat" 2019). Kultuuridokumentaale ("Oli kord Rock Summer" 2013, "Koeratüdruk Lotte lugu" 2015, "Kersna Kõnnib Kadriorus" 2018, koondportree presidendikandidaatidest "8 Eestit miljonist" (2016), saateid EV 100. aastapäevaks ("PÕS, kallis juubilar", "100 aastat elu" 2018, "100 aastat siia-sinna. Vahur Kersnaga" 2019) Ringhäälingust "Raadiolainetel kroolides ja surfates. Esimene sajand" 2021.

Tema saadetes jõudsid ekraanile Onu Bella ("Eesti anderkraund" 1989), Vormsi Enn ("Monoloog tundmatuga" 1989), Contra alias Margus Konnula ("Kuniks elu. Palace" 1995) Koit Toome (Hommiku TV 1995), ansamblid "Terminaator" (Hommiku TV 1993) ja "Smilers" (Jah! Show 1991).

Juunis 1990 osales Kersna Eesti Televisiooni pikimas otsesaates "Öö-TV". Ta juhtis ja toimetas 1988. aastal esimest sõjajärgse "Miss Estonia" valimiste otseülekannet.

Videod

[muuda | muuda lähteteksti]

Raadiosaated

[muuda | muuda lähteteksti]
  • 1993–1995 Raadio Top, saatejuht "Hommikudoping", "Top trehv", "Top tobe", "Dobermann", peatoimetaja
  • 1997–1998 Raadio Pulss B3 direktor, saatejuht hommikuprogrammis
  • 1986–2007 Vikerraadio, põhiliselt hommikuprogrammi saatejuht
  • 2012 Vikerraadios "Reedene rõõm"

Filmid

[muuda | muuda lähteteksti]

Ta on aastal 2003 valminud BEC-i toodetud 6-osalise Eesti esimest Džomolungma ekspeditsiooni dokumenteerinud filmi "Everest" autor.

Kirjutisi

[muuda | muuda lähteteksti]

Kirjutanud tekstid mitmele Alo Mattiiseni laulule ("Ei ole ime ükski ime", "Eestile on kombeks üks president korraga", "Lumi on muinasjutt", "Ära ütle, et sina ei naera", "Hiinlase laul", "Elektra ja Must Mees").

Avaldanud hulgaliselt arvamusartikleid, 2017. aastal olid Postimehe veebikeskkonnas kolm tema artiklit loetavuselt 1., 7. ja 13. kohal, 2019. aastal 3., 4. ja 5. kohal, 2020. aastal 1. kohal.

Raamatud

[muuda | muuda lähteteksti]
  • Novembris 2011 avaldas ta autobiograafilise raamatu "7x7", mis osutus aasta müüduimaks raamatuks Eestis. Sama raamatu e-versioon oli esimene Eestis, mis on illustreeritud video- ja heliklippidega. ISBN 9789949302611
  • Novembris 2014 ilmus tema teine raamat "Ei jäta elamata", mis samuti osutus aasta edukaimaks. ISBN 9789949382019
  • Novembris 2018 andis ta välja raamatu "Kes tappis Urmas Oti?". ISBN 9789949887446

Tunnustus

[muuda | muuda lähteteksti]

Isiklikku

[muuda | muuda lähteteksti]

Mais 2010 abiellus ajakirjanik Liina Lepikuga. Neil on 2006. aastal sündinud poeg Kelvin.

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ Eesti riiklike teenetemärkide kavaleride andmebaas presidendi kantselei kodulehel (president.ee).
  2. ↑ "Vahur Kersna pälvis auhinna panuse eest Eesti televaldkonda". menu.err.ee. 12. aprill 2024.

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]