Valgdemokraatia

Volitushääletuse põhimõtteid näitlikustav skeem. Kontuurjoonest vasakul olevad inimesed volitavad teisi osalejaid ning tekivad volitusahelad. Kontuurjoonest paremal on osalejad, kes ise või volituste alusel otsustavad konkreetsel hääletusel. Suure volituste arvuga osalejad on sarnases rollis parlamendiliikmete vm esinduskogude esindajatega

Valgdemokraatia (inglise keeles liquid democracy 'likviidne', 'voolav' või 'valguv demokraatia') on volitusdemokraatia vorm, milles iga hääleõigusega osaleja võib volitada enda eest hääletama mõne teise osaleja, neid volitusi jooksvalt muuta või neist loobuda ja kasutada oma hääleõigust ise. Sellises demokraatliku hääletuse mudelis on ühendatud esindusdemokraatia ja otsedemokraatia omadused, sest enim volitusi pälvinud osalejad on esindajate rollis, kuid jooksva volituste muutmise ning ise otsustamise võimalus tagab vahetu otsedemokraatliku sekkumise otsuste hääletamise protsessi.

Tüüpiliselt on valgdemokraatlikes süsteemides lubatud volituste ülekandmine, mille tulemuseks on volitusahelad, mille tippudes on enim toetust saanud osalejad. Ka nähakse enamasti ette temaatiliselt või valdkondlikult granulaarset volitamist, kus volitatakse nt hariduse, rahanduse vm teemadega tegelema eri isikud nende oodatava pädevuse järgi. Valgdemokraatias osalejale annab see võimaluse oma tahet võimalikult täpselt määrata ning seda jooksvalt korrigeerida.

Selle tõttu peavad selle demokraatiamudeli eestkõnelejad seda infoühiskonnale sobivaks asenduseks esindusdemokraatiale, mis säilitab parlamentaarse demokraatia funktsioonid, kuid täiendab seda infoühiskonna poolt võimaldatud dünaamilise hääletamise ja otsustamise protsessiga.[1][2][3]

Nimetus

[muuda | muuda lähteteksti]

Valgdemokraatlikus mudelis "valguvad" volitused vastavalt hääleõigusega osalejate tahtele eri osalejate taha. Selle dünaamika tõttu peetakse seda demokraatliku otsustamise mudelit voolavaks ja hääli valguvaks.[viide?]

Eripärad

[muuda | muuda lähteteksti]

Valgdemokraatia rakendamine on saanud võimalikuks tänu internetil põhineva aruteluruumi tekkele ning isikute digitaalsele identifitseerimise võimalustele. Valgdemokraatlikus demokraatiamudelis võib iga hääletaja ise otsustada, kas ta tahab ja suudab osaleda valikute tegemise protsessis. Kui ta leiab, et tal ei ole piisavalt teadmisi või aega teiste poolt tõstatatud probleemi süvenemiseks, siis võib ta delegeerida oma otsustusõiguse mõnele teisele hääletajale, kes on tema arvates antud asjas kompetentsem.[4]

Teistelt täiendavad hääled saanud isik võib kasutada neid otsustuse langetamise käigus ise omas kogukonnas või edastada need isikule, kes on valitud KOV volikokku või Riigikokku. Otsuse langetamiseks läbi viidaval hääletamisprotsessil arvestatakse iga isiku enda ja temale delegeeritud hääled kokku, mistõttu iga otsustusprotsessis osaleja mandaadi suurus ehk mõju lõppotsusele sõltub tema valduses olevate häälte kogusummast. Hääle delegeerimise õigus parandab demokraatliku otsustusprotsessi aluseks oleva targa parve fenomeni ärakasutamist.[viide?]

Bryan Fordi viis põhimõtet

[muuda | muuda lähteteksti]

Volitusahelatega delegaadidemokraatiat kirjeldanud Bryan Ford on toonud oma töös "Delegative Democracy"[5] välja järgmised sellele demokraatia vormile omased põhimõtted:

  • "Rollivaliku võimalus. Igal osalejal on võimalik valida passiivne roll üksikisikuna või aktiivne roll delegaadina. Delegaadid omakorda valivad ise kui aktiivsed nad on ja mis valdkondadele keskenduvad.
  • Madal osalusbarjäär. Delegaadiks hakkamise keerukus on madal ega eelda kulusid, iseäranis on oluline, et see ei eelda võistlevat kampaaniat valituks osutumise nimel.
  • Delegeeritud autoriteet. Delegaadid viivad oma võimu ellu valitsemise protsessis iseenda ning lisaks üksikisikute nimel, kes on nende valijad. Eri delegaatide võimu määr erineb.
  • Delegaatide aruandekohustus. Delegaatide vastutuse tagamiseks valijate ja kogukonna ees laiemalt on kõik nende tehtud formaalsed otsused avalikud.
  • Spetsialiseerumine delegeerimisahelate kaudu. Delegaadid mitte ainult ei esinda üksikisikuid oma laia pädevusega, vaid re-delegeerimise teel võivad nad tegutseda üksteise kui eri valdkondade spetsialistide nimel."

Kasutamise ajalugu

[muuda | muuda lähteteksti]

Esimesena katsetas valgdemokraatia põhimõtet oma volikogus Viini Tehnoloogiaülikooli projektis, mis sai tuntuks Civicracy nime all.[6] Selle projekti käigus moodustati volikogu, mille liikmed said otsuste langetamiseks jooksvalt volitusi oma valijatelt. Poliitikas rakendas valgdemokraatia meetodit esimesena omas organisatsioonis otsuste langetamiseks ilmselt Saksa Piraadipartei.[7][8] Valgdemokraatia põhimõtte rakendamist internetis katsetas Google oma Google Votesi projektis.[9] Argentinas koostas poliitiline algatus Democracia en Red vabavaralise arvutiprogrammi Democracy OS, mis pakub selle kasutajatele võimalust teha ettepanekuid, arutleda antud teemadel ning läbi viia hääletusi.[10] Rootsis Stockholmi Vallentuna linnaosas KOV valimistel osalenud Demoexi liikmed võtsid oma organisatsioonis kasutusele tarkvara NetConference Plus, mille välja töötanud ettevõte Vivarto on tänaseks lõpetanud tegevuse. See on ilmselt esimeseks näiteks valgdemokraatia rakendamisest poliitiliste otsuste langetamise protsessis.

Valgdemokraatia Eestis

[muuda | muuda lähteteksti]

Valgdemokraatiat katsetas esimesena Eesti Piraadipartei oma sisemiste otsuste tegemiseks,[11] kuid ei jätkanud selle kasutamist osalejate vähesuse tõttu.[12][13] Ideed rakendada valgdemokraatiat pakuti välja Rahvakogu ettepanekute raames, kus see pälvis suure toetuse,[14] kuid protsessi korraldajad kõrvaldasid sellised ettepanekud lõpparutelust.[viide?] Valgdemokraatlikku otsustusprotsessi toetab Citizen OS poolt loodud onlain-otsustussüsteem, mis sai aluseks Eesti Koostöö Kogu poolt peetavale rahvaalgatuse veebile, kuigi valgdemokraatia funktsioone viimases ei kasutata.[15][16]

Citizen OS tegevjuht Margo Loor on pakkunud sarnaselt Rahvakogu populaarsele ettepanekule välja Riigikogu asendamise valgdemokraatiaga.[2] Eesti Piraadipartei on oma 2016. aasta manifestis väljendanud seisukohta, et selliste digidemokraatia eksperimentide eelduseks on, et e-hääletuse süsteem viiakse tasemele, et selle korrektsuse saavad tagada valimistel osalejad ja vaatlejad jooksvalt ning selleks pole vaja valimiskomisjoni usaldamist ega nende jooksvat järelevalvet.[viide?]

Vaata ka

[muuda | muuda lähteteksti]

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ Raul Rikk, Agu Kivimägi (3. mai 2013). "Esindusdemokraatia asemele uus valimis- ja õigusloomesüsteem". Sirp.
  2. ↑ 2,0 2,1 Margo Loor (11. november 2019). "Eesti ilma riigikoguta – kas esindusdemokraatia aeg on läbi?". Rahvusringhääling.
  3. ↑ Anto Veldre (17. jaanuar 2013). "Infoühiskonnast hereetiliselt V". Sirp.
  4. ↑ Anson Kahng, Simon Mackenzie, Ariel D. Procaccia (25. aprill 2018). "Liquid Democracy: An Algorithmic Perspective". AAAI Publications, Thirty-Second AAAI Conference on Artificial Intelligence. Originaali arhiivikoopia seisuga 4. detsember 2019.{{netiviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  5. ↑ Bryan Ford (15.05.2002). "Delegative democracy" (PDF). Vaadatud 21.10.2019.
  6. ↑ Reinhard Hainisch, Alois Paulin (15. detsember 2016). "Civicracy: Establishing a Competent and Responsible Council of Representatives Based on Liquid Democracy". 2016 Conference for E-Democracy and Open Government (CeDEM).
  7. ↑ Harry Hensler (3. jaanuar 2010). "Piratenpartei revolutioniert parteiinternen Diskurs: Interaktive Demokratie mit Liquid Feedback". Piratenpartei Berlin. Originaali arhiivikoopia seisuga 4. detsember 2019.
  8. ↑ Simon T Franzmann (2015). "The Failed Struggle for Office Instead of Votes". Gabriele D'Ottavio, Thomas Saalfeld (toim). Germany After the 2013 Elections: Breaking the Mould of Post-Unification Politics?. Dorchester: Ashgate Publishing. Lk 166–167.
  9. ↑ Steve Hardt, Lia C. R. Lopes (5. juuni 2015). "Google Votes: A Liquid Democracy Experiment on a Corporate Social Network". Defensive Publications Series.
  10. ↑ "Democracia en Red".
  11. ↑ Märt Põder (12. aprill 2012). "Osaleme 14.-15. aprillil Rahvusvahelise Piraadiparteide Liidu konverentsil Prahas". Piraadipartei. Originaali arhiivikoopia seisuga 3. aprill 2017.
  12. ↑ Märt Põder (5. november 2012). "Tehnoloogiaportaal valis Piraadipartei aasta uuendusmeelseimate demokraatide hulka. Millega Piraadipartei tegeleb?". Raadio Kuku.
  13. ↑ Ülle Madise (11. august 2013). "Piraadiparteidest, otsedemokraatiast ja ühiskonna muutumisest". Raadio Kuku. Originaali arhiivikoopia seisuga 4. detsember 2019.
  14. ↑ "Riik üldiselt: esindusdemokraatia ja riigikogu". Rahvakogu. 2013. Originaali arhiivikoopia seisuga 4. detsember 2019.
  15. ↑ Paul Emmet (18. juuli 2019). ""The unexamined life is not worth living": On Socrates and Citizen OS". Medium.
  16. ↑ Maarja-Leena Saar (11. juuli 2017). "E-demokraatia – mis see on?". Eesti Koostöö Kogu.