See artikkel räägib luteri usu vallakoolist; õigeusu vallakooli kohta vaata artiklit õigeusu vallakool. |
Vallakool (teised nimetused: luteri usu vallakool, külakool, talurahvakool, ministeeriumikool) oli 19. sajandi algusest kuni 1920. aastani Eestis tegutsenud esimese (madalama) astme talurahvakool, mida peeti ülal vallakogukonna kulul.
1920. aasta "Avalikkude algkoolide seadusega" muudeti vallakoolid algkoolideks.
Eestimaa 1816. aasta talurahvaseadus ja Liivimaa 1819. aasta talurahvaseadus pani vallakoolide asutamise ja ülalpidamise kohustuse talurahvakogukondadele, kes pidi asutama ühe kooli iga 1000 liikme kohta Eestimaal ja iga 500 meesliikme kohta Liivimaal. Saaremaal pidi 1844. aastast alates kooli asutama iga vald, kus oli üle 100 meeshinge. Eestimaa kubermangu 1856. aasta talurahvaseadus nõudis Põhja-Eestisse vallakooli asutamise iga 300 mõlemast soost hinge kohta.
Vallakoolide võrk kujunes lõplikult välja Lõuna-Eestis 1850. aastatel ja Põhja-Eestis 1870. aastatel. Kuni 1838. aastani allusid luteri usu talurahvakoolid formaalselt Tartu õpperingkonna kuraatorile. Alates 1838. aastast allutati kõik talurahvakoolid rüütelkondade ja konsistooriumide juhtimisele. Kõrgemal tasandil kuulusid talurahvakoolid siseministeeriumi haldusalasse.
1840. aastal loodi Liivimaal talurahvakoolide valitsemiseks ülemmaakoolivalitsus ja igas maakonnas kreisi maakoolivalitsus. Kooliomavalitsuse madalamaks astmeks oli kihelkonna koolivalitsus. Vallakoolid tunnistati kiriklikeks asutusteks. Saaremaal allusid talurahvakoolid alates 1840. aastast provintsi koolikolleegiumile. Põhja-Eestis loodi 1856. aastal Eestimaa kubermangu ülemmaakoolikomisjon, 1875. aastal kreisi koolikomisjonid ja 1867. aastal kihelkonna koolikomisjonid.
Vallakoole (koos mõisakoolidega) kokku oli Eestis 1834. aastal 580, 1852. aastal 784 ja 1887. aastal 1238. Alates 1880. aastate lõpust hakkas vallakoolide arv vähenema. 1911. aasta ülevenemaalise algkoolide loenduse andmeil oli Eestis 965 vallakooli 33 232 õpilasega.[1]
Laste koolikohustus algas kümnendast eluaastast. Koolis käies või koduõpetuse teel tuli omandada lugemisoskus ja katekismuse tundmine. Koolitööd ja koduõpetust kontrollis kirikuõpetaja. Alates 19. sajandi viimasest veerandist oli vallakool üheklassiline ja kolme jaoga, õppetöö pidi kestma kolm talve ja oli 10–13 aasta vanustele lastele kohustuslik.
Vallakooli lõpetamine andis õiguse õpingute jätkamiseks luteri usu kihelkonnakoolis või mõnes muus teise astme koolis. Kes õpinguid ei jätkanud, pidid kuni leeriminekuni käima kord kuus vahekoolis õpitut kordamas.[2]
19. sajandi esimesel poolel olid vallakoolide õppekavas lugemine, katekismus ja kirikulaul. 19. sajandi keskpaigast algas ka kirjutamise, arvutamise ja piiblilugemise õpetamine. 1870. aastatel lisandusid geograafia ja vene keel. Kuni venestamisreformideni oli õppekeeleks eesti keel.
Kuni venestamisreformideni oli vallakoolides õppekeeleks eesti keel, kuid edaspidi võis vallakoolis eesti keeles õppida vaid kahel esimesel õppeaastal. Alates kolmandast kooliaastast tuli kõiki aineid (v.a emakeel, usuõpetus ja luterlastele kirikulaul) õpetada vene keeles. 1917. aasta sügisest alustasid kõik vallakoolid õppetööd ainult eesti keeles.[2]
Venestamise käigus allutati vallakoolid alates 1885. aastast Venemaa Keisririigi Rahvahariduse Ministeeriumile, millest ka nimetus ministeeriumikool, ning õppetöö viidi üle venekeelseks. Alates 1887. aastast hakkas vallakoole maakondades juhtima rahvakoolide inspektor ja kubermangudes rahvakoolide direktor.[3]
Ministeeriumikoolid olid jaotatud vastavalt õpiajale klassidesse:
1. klassi ministeeriumikoolis õpiti järgmisi õppeaineid: usuõpetust, vene keelt, ilukirja, aritmeetikat ja kirikulaulu. 2. klassi ministeeriumikoolis õpiti täiendavalt ka järgmisi õppeaineid: ajalugu, algteadmisi loodusteadusest, füüsikast, geograafiast ning kuna kooli õppekeel oli vene keel, siis ka eesti keelt.
1920. aasta "Avalikkude algkoolide seadusega" muudeti vallakoolid avalikeks algkoolideks.