Vanaaja muusika

Vanaaja muusika on muusika vanaajal.

Umbes 10. sajandil eKr rajas arvatavasti kuningas Taavet juudi templimuusika. Kuningas Taavet oli ise ka meisterlik kinnorimängija. Kuningas Saalomoni ajaks kujunes välja kutseliste templimuusikute leviitide seisus, kellel olid oma koolid ja tsunftilaadne organisatsioon. ^[1]

Noodinäidete najal saab muusika ajalugu jälgida alates 5.–4. sajandist eKr, kui oli vanaaja muusika kõrgaeg. Varasemast ajast on säilinud vaid üksikuid näited, mis ei anna võimalust üldistusi teha. Siiski on teada, et muusikakultuur oli kõrgelt arenenud juba muistses Egiptuses, Babüloonias, Assüürias, Hiinas, Indias, Süürias, Palestiinas jm. On andmeid 3000 aastat tagasi Assüürias toimunud avalikest kontsertidest.

Muusikale omistati vanaajal võlujõudu ja jumalikku algupära – jumalate hääli võrreldi pillihäältega, pille, eriti neid, millel arvati jumalaid mängivat, peeti pühadeks. Muusikuid arvati jumalaga ühenduses olevaiks, mistõttu neid ümbritseti suure austusega. Näiteks kuulutasid Egiptuse vaaraod end muusikute sugulasteks, Assüürias oli kombeks jätta alistatud rahvastest ellu vaid muusikud, kes võeti teenistusse võitja õukonda.

Antiikajal kuulus muusika kokku luule ja tantsuga. Muusik oli üheaegselt nii laulja, pillimees, helilooja, luuletaja kui ka tantsija. Kunstiliigid polnud veel üksteisest eraldunud.

Antiikaja muusika oli peamiselt ühehäälne, kuid selle kõrval on ilmselt esinenud ka lihtsat mitmehäälsust. Harfi ja lüürat sõrmitsetakse piltidel alati kahe käega ning levinud olid topeltviled ja topeltšalmei, mis mängisid meloodiat koos burdoonheliga või ühe meloodia erinevalt kaunistatud variante. Keelte ja sõrmeavade arvu järgi pillidel võib arvata, et kasutati põhiliselt 5- ja 7-astmelisi heliridasid. ^[2]

Iga rahva muusikakultuur oli omapärane. Egiptuses armastati suursugust, rõhutatult väärika rütmiga laulu, mida saatsid flöödid, harfid, lüürad ja lautod.

Süürias eelistati lärmakat muusikat, millele andsid erilise varjundi teravakõlalised kahe toruga šalmeid, löökpillid ja muud instrumendid.

Babüloonias pöörati tähelepanu muusikateooriale. Avastati intervallide seaduspärad ja koostati esimesed viiel helil põhinevad heliread (pentatoonika). Musitseerimisel koondati pille suurteks templiorkestriteks.

Muusikaõpetusest on vähe teada, kuid näib, et alates sumeritest on kõigis kultuurides nähtud seoseid muusika ja universumi korralduse vahel (helide suhted aastaaegadega ja planeetide liikumisega).

Vana-Kreeka

 Pikemalt artiklis vanakreeka muusika

Vana-Kreekas õppisid muusikat kõik vabad inimesed, mõnes linnriigis isegi kuni kolmekümnenda eluaastani.

Vana-Kreeka antiikaeg jaguneb kolmeks perioodiks: arhailine ajajärk (8.–6. sajand eKr), klassikaline ajajärk (5. sajand – 330. aastad eKr) ja hilisem ajajärk.

Arhailisse ajajärku jääb kutseliste laulikute aoidide ja rändlaulikute rapsoodide tegevus. Nad esitasid eepilisi laule ja kultuslaule ehk hümne. Sellel perioodil arendati välja ka nomos (kreeka keeles 'reegel') – muusikaliste reeglite kogum, mis reglementeeris muusikas kasutatavaid meloodiakäike, rütmi, helilaade.

Klassikaline periood oli tragöödia hiilgeaeg. Aristotelese andmetel kujunesid tragöödia ja komöödia lauludest veinijumal Dionysose auks. Tragöödia olevat saanud alguse pidulikest kiiduhümnidest (ditürambidest), komöödia pöörastest sigivuslauludest. Tragöödia tähendab tõlkes sokulaulu. Sokutaoliseks saatüriks olid kostümeeritud Dionysose pidustuste kooride liikmed. Soololaulud ja lauldavad dialoogid vaheldusid võimsate kooridega. Vana-Kreeka tuntuimad autorid olid Aischylos, Sophokles ja Euripides. Tuntuim komöödiate looja oli Aristophanes. Sellel perioodil sai muusikast iseseisev kunst.

Hilisemal ajajärgul võeti kasutusele noodikiri. Kreekas võeti varasema pentatoonika asemel kasutusele 7-helilised heliread, mis nimetati Vana-Kreeka maakondade järgi dooria, früügia ja lüüdia.

Populaarseimad pillid olid aulos, lüüra ja kitara. Lüüra ja kitara saatel esitati ülevaid lugulaule ja armastusluulet. Oboetaolise kõlaga aulos oli seotud Dionysose pidustustega ning tragöödiaetendustega. Harilikult puhus mängija korraga kaht aulost.

Vanakreeka muusikateoorias oli vastakaid seisukohti. Pythagoras ja Platon pooldasid muusikas ranget korda, rajasid helide füüsikalise ja matemaatilise õpetuse. Aristoteles ja Aristoxenos seevastu arvasid, et muusikas on kõrgemaks otsustajaks inimkõrv, mitte mõistus, ja pidasid meelelist muusikat tähtsamaks kombelisest.

Vana-Rooma

 Pikemalt artiklis Vanarooma muusika

Vana-Roomas arenes kreeka muusika edasi. Tekkisid uued kunstiliigid, millest üheks oli pantomiim. See oli balletitaoline etendus: tantsija kujutas liigutustega sündmuste käiku, millest laulis koor. Erinevalt Vana-Kreekast ei laulnud koor enam ainult aulose saatel, vaid teda saatis eri pillidest koosnev orkester, mida juhatati jalalöökidega. Orkester esines ka iseseisvalt. Hakati korraldama kontserte, kus laulu ja pillimängu esitati ka ilma tantsu ja näitlemiseta. Muusikainstrumentide mitmekesisus suurenes.

Keiser Nero valitsemisajal toimusid Roomas muusika alal mitmesugused võistlused, millest võttis osa ka Nero ise. Nero oli andekas kitaravirtuoos. Kuna muusikavõistlustel loorberipärja võitmist loeti suureks auks ning esmajoones otsustas edu publiku reageering, kasutati ka palgaliste plaksutajate abi.

Viited

1. Siitan, lk 15
2. Siitan, lk 16

Kirjandus

• Toomas Siitan, "Õhtumaade muusikalugu I", Talmar & Põhi, Avita, 1998