"Varastaja harakas" (originaalis La Gazza ladra) on Gioachino Rossini ooper (melodramma) kahes vaatuses filoloogi, arsti ja poeedi Giovanni Gherardini libretole, mis lähtus Jean-Marie-Théodore Baudouin d’Aubigny libretost prantsuse näitekirjaniku Louis-Charles Caigniez’ komöödiast "La pie voleuse, ou La servante de Palaiseau" (1815).
Esmaettekanne toimus 31. mail 1817 Milano Teatro alla Scalas ja oli väga menukas. Esimesel hooajal esitati teost 27 korda.
Baudouin d'Aubigny oli selle libreto kirjutanud 1815. aastal Milano libretovõistlusel osalemiseks, mille motoks oli „Avviso ai giudici" ("Teade kohtunikele") ja võistluse võitnud. Libretot pakuti helilooja Ferdinando Paërile, kuid too kaalus kaua, kuid lükkas ettepaneku 1816. aastal tagasi. Seejärel pöörduti Rossini poole ja talle tekst meeldis.
Rossini kirjutas selle ooperi temale omaselt väga kiiresti. Ta sõitis Milanosse La Scala tellimust täitma umbes kolm nädalat pärast seal jaanuari lõpunädalal 1817 suure menuga esietendunud koomilist ooperit "La Cenerentola". Rossini töötas selle ooperi partituuri kallal eriti hoolikalt, pidades silmas La Scala eriti nõudlikku publikut. Uus ooper oli esietendusküps umbes nelja kuu pärast. Kuid nagu Rossini puhul oli nii mõnigi kord ette tulnud, polnud esietenduse päeva lähenedes avamäng valmis. Esietenduse dirigent Alessandro Rolla lukustas Rossini La Scala viimasel korrusel olevasse prooviruumi, et lõpetagu ta seal viimasel minutil ooperi veel lõpetamata avamäng. Rossini pidi töötama nelja lavatöölise valve all, kelle ülesanne oli ka visata iga täidetud noodileht toa aknast alla kus ootasid kopeerijad ja mures dirigent. Orkestrandid pidid ometi saama võimaluse pisutki harjutada enne järgmise päeva esietendust. Seekord oli avamängu puudumine tõsine probleem, sest erinevalt Rossini varasematest teostest sisaldas "La gazza ladra" valdavalt originaalmuusikat. On vaid mõned lühikesed viited "La Cenerentolale". Varem polnud avamängu puudumine probleem, sest viimases hädas võeti mõne Rossini varasema ooperi avamäng. Avamäng kukkus välja meistriteosena, mis paistab eriti silma trummide kasutamise poolest. Seda avamängu on hinnatud üheks paremaks, mis ooperitele kunagi kirjutatud ja on üle kahe sajandi sageli kõlanud kontsertettekandes. Muusikaliselt on seda ooperit hinnanud helilooja ise, kriitikud ja ooperimaailm üheks paremaks koomiliseks (semiseria) ooperiks.
Dirigeeris Alessandro Rolla.
Haraka ooperit esitati pärast väljatulekut Itaalias väga aktiivselt. Näiteks oli see Bologna (1819), Napoli (1819), Ferrara (1823), Firenze (1835), Veneetsia (1836), Siena 1845) ja mitmete teiste teatrite mängukavas. Helilooja lisas pärast väljatulekut ooperile veel mitmeid muusikanumbreid. 1866. aasta Pariisi lavastusele komponeeris maestro sopran Giuseppina Vitalile veel ühe Ninetta kavatiini. 1867. aastal lisandus uus kadentsi tollasele primadonnasopranile Adelina Pattile kui tema esitas Pariisis Ninetta rolli. Faabulas tehti pidevalt muudatusi ja kärpeid nii Rossini kui ka teatrite soovil. 10. juunil 1818 avati selle teosega Rossini sünnilinnas Pesaros vastvalminud ooperimaja. Selleks etenduseks lisas Rossini uue Fernando kavatiini “Dunque invano i perigli e la morte”. Ooper püsis Itaalia teatrite püsirepertuaaris kuni 1850. aastate lõpuni, kuid siis alistus Donizetti ja Verdi ülemvõimule.
Väljaspool Itaaliat oli ooper esimest korda etendamisel Münchenis novembris 1817. Seejärel esitati teost Grazis (1819), Viinis (1819), Pariisis (1821), Peterburis (1821), Varssavis (1825), Londonis originaali 1821 ja ingliskeelset varianti "Ninetta" 1830. aastal, Philadelphias (1827) ja New Yorgis (1830). Seejärel vajus ooper väljaspool Itaaliat unustusse. Järgmine ettekandmine Euroopas oli alles 1937. aastal Breslaus (nüüd Wrocław). Seejärel tegi helilooja Riccardo Zandonai Rossini meistriteosest lühendatud ja muudetud faabulaga variandi, mis võeti hästi vastu ning püsis Euroopa teatri lavadel ligi kaks aastakümmet. Originaalversiooni lähedast varianti mängiti 1966. aastal Londonis. Originaalversioon taastas oma esitamisõigused 1980. ja 1989. aastal Rossini ooperifestivalil Pesaros. Ooper oli originaalversiooni järgi aastatel 2009-2021 mitu korda ettekandmisel Bologna, Reggio Emilia, Verona ja Bari teatrites.
Tegevus toimub 19. sajandi alguses Prantsusmaa külas Pariisi lähedal. Ninetta on teenijatüdruk rikka rentniktalupoja Fabrizio Vingradito ja tema naise Lucia juures. Ta armastab salaja perepoeg Giannettot, keda oodatakse sõjast koju. Lucia on aga oma poja ja Ninetta abielu vastu, kuna tüdruk ei ole piisavalt väärikast perekonnast. Giannetto saabub koju ja teda tervitatakse suure entusiasmiga. Samuti koju naasnud Ninetta isa Fernando Villabella on sõjaväes kakelnud oma väeosa kapteniga ja deserteerunud. Nüüd on ta majanduslikes raskustes. Ta otsib tütre üles ning palub end ära peita. Et kõikjal luurab küla meer (podestà) Gottardo. Ta otsib deserteerunud sõdurit, kuid ühtlasi plaanib ka võrgutada Ninettat. Ninetta ei riski isa peita ja nõuab tema lahkumist. Kuna isa on ilma rahata, palub ta tütrel maha müüa perekonna viimase hõbelusika. Linnapea abi Giorgio ulatab meerile ette lugemiseks vahistamismääruse, kuid meer on unustanud kaasa võtta oma lugemisprillid. Ta palub Ninettal määrus, kus on desertööri isikukirjeldus, ette lugeda. Ninetta kirjeldab lugedes kedagi, kes on täiesti erinev tema isast. Kui kõik lahkuvad lendab kohale harakas ja varastab ühe Lucia hõbelusikatest. Külla saabub rändkaupmehest juut Isacco, kellele Ninetta lusika müüb. Perenaine Lucia vaatab üle oma varad ja avastab, et üks F. V. nimetähti kandev hõbelusikas on puudu. Samad nimetähed olid ka Ninetta isa lusikal. Lucia kahtlustab Ninettat, et too on selle rändjuudile maha müünud. Kõik on veendunud, et teenijatüdruk on süüdi, ja ta võetakse vahi alla. Ninetta mõistetakse kohtus lusika varastamise pärast surma ja viiakse vanglasse. Vangivalvur Antoniol on Ninettast kahju ja laseb Giannettol teda külastada. Ninetta veenab Giannettot, et ta on süütu. Seal loeb Fabrizio nooruke talutööline Pippo üle oma hõbemünte. Kohale lendab harakas ja haarab ühe neist omale. Pippo avastab haraka peidupaiga ja leiab sealt ka kadunud hõbelusika. Just siis, kui Ninettat tapalavale viiakse, tuleb hingeldav Pippo ja seletab, et tõeline varas on harakas. Hõbelusikas läheb omanikule tagasi ja Ninetta lastakse vabaks. Tema abielu Giannettoga saab nüüd teoks ning selle vastu pole enam ka Lucia. Kuninga dekreediga vabastatakse karistusest ka Ninetta deserteerunud isa. Kõik peale meeri rõõmustavad õnneliku lõpu üle.