Vaseliin (saksa keelest Wasser 'vesi' + kreeka keelest elaion 'õli') on kollakas või valge plastne määre, mida saadakse naftast toodetud õli sulatamisel koos parafiini, tseresiini või petrolaatumiga. Vaseliini sulamistemperatuur on 35–60 °C, temperatuuril alla 0 °C ta hangub.[1]
Tehnilist vaseliini (kollane) kasutatakse metalltoodete pikaajalisel säilitamisel: 0,5–2 mm paksune vaseliinikiht kaitseb toodet korrosiooni eest.[1]
Meditsiinis ja kosmeetikas kasutatakse kõrge puhastusastmega vaseliini (valge) peamiselt salv- ja kreemialusena.
Aine leiutas ja selle tootmismeetodi patenteeris 1872. aastal Briti päritolu Ameerika keemik Robert Chesebrough. Kuni 20. sajandi alguseni müüdi vaseliini imeravimina peaaegu kõikide nahaprobleemide ja haavade vastu. Vaseliini võib siiski kasutada üksnes kergelt kahjustatud naha kaitsmiseks. Seda on kasutatud ka naha kaitsmiseks külma eest (vähendab niiskuse aurustumist nahalt). Vaseliini ei tohi kasutada koos toorkummist esemetega (nt kindad), sest nõrgendab nende struktuuri.