Veealune kanjon

Kongo jõe kanjon Aafrika läänerannikul

Veealune kanjon on maailmamere põhjas olev suhteliselt pikk, kitsas ja sügav negatiivne pinnavorm.

Enamus veealuseid kanjoneid asub mandrilava nõlval, aga mitte kõik. Neid leidub näiteks ookeani keskahelike nõlvadel. Osa kanjoneid jätkub nõlva jalamilt ookeani põhjas sadade kilomeetrite ulatuses. Mõnedki veealused kanjonid lõpevad mäe jalamile jõudnuna 2–4 km sügavusel lehvikja uhtkoonusega, mille raadius on kuni 300–350 km.

Mõned veealused kanjonid on suure jõe veealuseks jätkuks. Nii näiteks moodustavad veealuse kanjoni Amazonas, Ganges, Hudson, Indus ja Kongo jõgi. Siiski puudub enamikul veealustel kanjonitel side jõgedega.

Enamik veealuseid kanjoneid on tektoonilise tekkega, aga neid on kujundanud ka maalihked, suspensioonivoolud ja maailmamere madalama taseme ajal toimunud jõeuuristus.

Veealustes kanjonites on aeg-ajalt tugevaid hoovusi. Nende kaudu liigub sügavamale suur osa merepõhja langenud pudedaid setteid.

Kõige varasemad teadaolevad veealused kanjonid pärinevad neoproterosoikumist.

Maailma kõige pikema veealuse kanjoni on uuristanud Kongo jõgi. See kanjon on 800 km pikk ja 1200 m sügav. Jääajal, kui maailmamere tase oli palju madalam kui tänapäeval, ulatus Kongo märksa kaugemale merre kui tänapäeval.