Veinikoda on hoone, asutus või ettevõte, milles tegeletakse veini tootmise või villimise, kvaliteedikontrolli ja vaatides hoiustamisega.
Vanima teadaoleva veinikoja varemed on leitud muistse Armeenia aladelt, need pärinevad ajast u 4100 aastat eKr. Pärast vaaraode võimuletulekut Vana-Egiptuses u 3100 aastat eKr hakati seal tootma viinamarjaveinisarnast ollust, mida kasutati punase värvi tõttu rituaalides ning mis sarnanes verega. Sellel ajal puutusid egiptlased kokku foiniiklastega, kes võtsid veini kaasa reisidele Vahemere maadesse ja levitasid seda üle tollase maailma. Nii puutusid veiniga kokku ka juudid, kes hakkasid seda religioossetes tseremooniates kasutama. Sarnaselt jõudis vein ka kreeklasteni, kelle jaoks muutus see kultuuri keskseks osaks. Sajandeid hiljem, Rooma impeeriumi aegadel, oli ka roomlaste jaoks vein vähemalt sama tähtis. Roomlased lõid ka esimesed viinamarjaistandused praeguse Prantsusmaa, Saksamaa, Itaalia, Portugali ja Hispaania aladele.[1]
Veinikoja eesmärk on veinide tootmine eri viinamarjasortidest, järgides veinivalmistamise protsessi. See hõlmab marjade kääritamist, mahla pressimist ja laagerdamist. Marjad võivad olla ettevõtte oma istandustest või teistest aedadest sisse ostetud. Paljudel ettevõtetel on oma veinikeldrid või degusteerimisruumid, kus kliendid saavad enne ostu sooritamist veine maitsta.[2]
Eestis hakati veini tootma 1920. aastal Põltsamaal ning esimese iseseisvusaja lõpuks hinnati neid jooke kõrgelt nii kodu- kui ka välismaal.[3] Oma veinitootmise traditsioonide tõttu on Põltsamaa kandnud 1998. aastast Eesti veinipealinna tiitlit.[4]
Eestis tehakse nii värsket, laagerdatud kui ka vahuveini. Enamasti valmistatakse seda õuntest, kanarbikuliste sugukonda kuuluvate taimede marjadest (nt mustikas, jõhvikas, pohl) või ka muudest marjadest, näiteks karusmarjast, mustast arooniast ja mustast sõstrast.