Veneetsia Albaania

Veneetsia valdused Albaania põhja- ja Montenegro lõunaosas aastal 1448

Veneetsia Albaania (veneti keeles Albania vèneta, albaania keeles Arbëria Venedikase, montenegro keeles Mletačka Albanija ja serbia keeles Млетачка Албанија) oli mitme Veneetsia vabariigi Aadria mere äärse valduse ametlik nimi. Piirkonna halduskeskus oli Kotori linn (Cattaro) ja 1797. aastal oli territooriumi suurus 738 km².

See Aadria mere kaguosas asunud territoorium hõlmas tänase Albaania põhjaossa ja Montenegro lõunaossa jäävaid rannikualasid. Aastatel 1392–1797 leidis piirkonnas Veneetsia valitsemise ajal aset mitu olulist territoriaalset muutust.^[1] 15. sajandi lõpuks kaotas Veneetsia vabariik Osmanite riigi laienemise tõttu oma peamised Albaania põhjaosas asunud valdused. Sellele vaatamata ei soovinud veneetslased loobuda oma formaalsetest nõuetest Albaania rannikule ja terminit "Veneetsia Albaania" hoiti jätkuvalt ametlikus kasutuses. Sellega osutati tänapäevase Montenegro rannikupiirkondades asunud järelejäänud Veneetsia valdustele, mis olid kontsentreerunud ümber Kotori lahe. Need alad jäid Veneetsia valdusse kuni vabariigi lõpuni 1797. aastal. Campo Formio rahu järgi läks piirkond üle Habsburgide monarhiale.

Geograafia

Veneetsia vabariigis kasutati terminit "Veneetsia Albaania" riigi kõigi esialgsete valduste kohta, mis ulatusid Ragusa vabariigi lõunapoolsetest piirialadest Durrazzoni Albaania rannikul. Üldiselt ei ulatunud need valdused kaugemale sisemaale kui 20 kilomeetrit Aadria mere rannikust. Vahemikus Shkodëri piiramisest (1478–1479) kuni 1571. aastani kaotas Veneetsia tänase Albaania piiridesse jäävad alad.^[2]

Kuna osmanid vallutasid Antivari (Bar), Dulcigno (Ulcinj), Scutari (Shkodër) ja Durrazzo, nihkus Veneetsia valduste lõunapiir pärast 1573. aastat Kufini (albaania keeles 'piir') külani Budva lähistel. Sellest ajast alates oli sealsete Veneetsiale kuulunud alade keskpunktiks Kotori laht ja valdused hõlmasid järgmisi linnu: Kotor, Risan, Perast, Tivat, Herceg Novi, Budva ning Sutomore. Aastatel 1718–1797 laiendas Veneetsia vabariik oma territooriumi lõunasse Ragusa vabariigi suunas, säilitades samas ka Cattaro (Kotor) ja Budua (Budva) enklaavi.^[3]

Ajalugu

Kotori lahe kaart aastast 1789

Veneetslased hoidsid väikseid Lõuna-Dalmaatsia külasid sporaadiliselt enda kontrolli all juba 10. sajandi paiku, kuid ei allutanud neid oma kontrolli alla enne 1420. aastat. Veneetslased assimileerisid kohaliku dalmaatsia keele kiiresti veneti keelde. Renessansiaja alguses hõlmasid Veneetsia kontrolli all olevad territooriumid Montenegro ja Põhja-Albaania rannikualasid kuni Durrëseni välja. Viimati mainitud linna suutis Veneetsia 1466. aastal pärast sultan Mehmed II vägede piiramist küll säilitada, kuid linn langes Osmanite riigi vägede kätte 1501. aastal. Sel ajal oli Veneetsia Albaania suhteliselt jõukas ja Kotori linna ümbritsev ala nautis suurt kultuurilist ning kunstilist arengut.

Kui Osmanite riik alustas 15. sajandil Balkani poolsaare vallutamist, suurenes Dalmaatsias märgatavalt kristlastest slaavlaste arv. Ajaloolase Oscar Randi andmetel muutus ajaloolise Veneetsia Albaania romaani keelt kõnelev rahvastik selle tulemusena 17. sajandi lõpuks piirkonnas juba vähemuseks.^[4]

Pärast seda, kui Prantsuse esimene vabariik oli Veneetsia vabariigi vallutanud, sai Veneetsia Albaaniast Campo Formio rahu tulemusel Austria keisririigi osa. 1805. aastal sõlmitud Pressburgi rahu järel kuulus piirkond Napoleoni Itaalia kuningriigile^[5] ja moodustas 1809. aasta Schönbrunni rahulepingu järel osa Prantsusmaa Illüüria provintsidest. 1814. aastal sai piirkonnast taas Austria keisririigi osa.

Pildid

• 
  Budva linn 1900. aasta postkaardil
• 
  Perasti linn 1900. aasta postkaardil
• 
  Kotori linna Veneetsia-aegsed müürid

Rahvastik

Veneetsia Albaania rahvastiku kohta leiab andmeid Dalmaatsia ajaloolase Luigi Paulucci raamatust "Le Bocche di Cattaro nel 1810". Selle allika järgi oli suurem osa Kotori lahte (Bocche di Cattaro) ümbritsevate linlike piirkondade (Cattaro, Perasto, Budua jne) rahvastikust Veneetsia vabariigi valitsemise sajandite jooksul peamiselt veneti keelt kõnelev (umbes 66%).^[6]

Ent sisemaa alade rahvastikust kõneles 18. sajandi esimestel aastatel enam kui pool serbia-horvaadi keelt. Paulucci järgi elasid Albaania piiri ääres ka suured albaania keelt kõnelevad kogukonnad. Näiteks kõneles Ulcinj'i linna elanikest pool albaania keelt, veerand veneti keelt ja veerand slaavi keeli.^[6]

Kuulsaid inimesi

Veneetsia valitsemise ajal Kotori lahe piirkonnas sündinud tuntud isikute hulka kuuluvad:

• tähelepanuväärsed itaalia keeles kirjutanud Veneetsia Albaania päritolu autorid, sealhulgas Giovanni Bona Boliris, Cristoforo Ivanovich ja Ludovico Pasquali
• esimene lõunaslaavlasest trükkal Andrija Paltašić, kes sündis ligikaudu 1440. aastal Kotoris ja suri ligikaudu 1500. aastal Veneetsias^[7]

Viited

1. Oliver Jens Schmitt. "Das venezianische Albanien (1392-1479)". Oldenbourg Verlag. München 2001. ISBN 978-3-486-56569-0
2. Bartolomeo Cecchetti. "Intorno agli stabilimenti politici della repubblica veneta nell'Albania". Lk 978–983
3. A Companion to Venetian History, 1400-1797, lk 134 jj. ISBN 978-90-04-25252-3
4. Oscar Randi. "Dalmazia etnica, incontri e fusioni". Lk 37–38
5. Janez Sumrada. "Napoleon na Jadranu / Napoleon dans l'Adriatique". Lk 159
6. Luigi Paulucci. "Le Bocche di Cattaro nel 1810". Edizioni Italo Svevo. Trieste 2005
7. Bešić, Zarij M. "Istorija Crne Gore / 2. Crna gora u doba oblasnih gospodara". 1970

Kirjandus

• Giuseppe De Brodmann. "Memorie politico-economiche della citta e territorio di Trieste, della penisola d’Istria, della Dalmazia fu Veneta, di Ragusi e dell’Albania, ora congiunti all’Austriaco Impero". Venezia 1821
• Bartolomeo Cecchetti. "Intorno agli stabilimenti politici della repubblica veneta nell'Albania". // Atti del Regio Istituto veneto di scienze, lettere ed arti. Bd. 3, Seria 4. 1874. Lk 978-998
• Giuseppe Gelcich. "Memorie storiche sulle bocche di Cattaro". Zara 1880
• Peter Bartl. "Der venezianische Türkenkrieg im Jahre 1690 nach den Briefen des päpstlichen Offiziers Guido Bonaventura". // Südost-Forschungen 26 (1967) 88-101
• Diego De Castro. "Dalmazia, popolazione e composizione etnica. Cenno storico sul rapporto etnico tra Italiani e Slavi nella Dalmazia". ISPI. 1978
• Peter Bartl. "Le picciole Indie dei Veneziani". Zur Stellung Albaniens in den Handelsbeziehungen zwischen der Balkan- und der Appenninenhalbinsel. // Münchner Zeitschrift für Balkankunde 4 (1981–1982) 1-10
• John Julius Norwich. "A History of Venice". Vintage Books. New York 1989
• John Jeffries Martin. "Venice Reconsidered. The History and Civilization of an Italian City-State, 1297–1797". Johns Hopkins UP. New York 2002
• Luigi Paulucci. "Le Bocche di Cattaro nel 1810". Edizioni Italo Svevo. Trieste 2005
• F Hamilton Jackson. "The Shores of the Adriatic (Illustrated Edition)". Echo Library. 2010. ISBN 9781406867619. Lk 287
• Noel Malcolm. "Agents of Empire". Oxord UP. 2015

Välislingid

• Kotori looduslik ja kultuurilis-ajalooline piirkond UNESCO lehel
• Ajalooline ülevaade Itaalia jälgedest Montenegros (itaalia keeles)

Selles artiklis on kasutatud ingliskeelset artiklit en:Venetian Albania seisuga 27.03.2019.