Venemaa Föderatsiooni Välisluureteenistus (vene keelesСлужба внешней разведки Российской Федерации, lühend СВР РФ või СВР, SVR) on Venemaa riiklik välisluure ametkond, mis moodustati 18. detsembril1991.
8. detsembril 1991 pärast Belovežje lepingut, mis seadustas NSV Liidu lagunemise, moodustas Vene NFSV president Boriss Jeltsin Vene NFSV Välisluureteenistuse ning SVR-i ametliku versiooni kohaselt ei loodud 18. detsembril 1991 mitte uut luureorganisatsiooni, vaid Vene NFSV presidendi ukaasiga nimetati 26. detsembril 1991 senine NSV Liidu RJK luurepeavalitsus lihtsalt SVR-iks Venemaa Föderatsiooni Välisluureteenistuseks[3].
ÜRO-s töötanud Rootsi diplomaat koodnimega Silvester, kes andis teavet ja dokumente, eelkõige selle kohta, kuidas endised Nõukogude riigid püüdsid läheneda EL-ile ja NATO-le, samuti Euroopa Liidu riikide vahel krüpteeritud sidevõrgu Corfu vahendusel edastatud konfidentsiaalset informatsiooni.[9]
Viktor Makarov, kes viibis aastail 1987–1992 vangis Venemaal Nõukogude-vastase spionaaži eest, kasutas vabanenuna võimalust ja põgenes Inglismaale; (2000) Sergei Tretjakov SVR New Yorgilegaalse residentuuri resident (1995–2000);[10][11] 2010. aastal põgenes Venemaalt välisluure peavalitsuse S 4. osakonna (illegaalne luure Ameerika Ühendriikides) polkovnik Aleksander Potejev ja avalikustas Venemaa illegaalse luurevõrgustiku Ameerikas. Moskva kohus tunnistas endise luureohvitseri Aleksandr Potejevi tagaselja süüdi kümme "magava" agendi (sh Anna Chapman jt) reetmises USA-le ja deserteerumises.[12]
Aastail 1999–2001 püüdis SVR endine kaadritöötaja Sergei Žirnov kohtu korras saada KGB välisluureakadeemia lõpetamise diplomit ja õppe tulemusel saadud spiooni kvalifikatsiooni.[13]
Korendjašov Anatoli Aleksandrovitš, Riigiduuma viienda koosseisu liige.
Lebedev Sergei Nikolajevitš Sõltumatute Riikide Ühenduse täitevsekretär (alates 2007. aasta oktoobrist kuni praeguseni), Venemaa luure, Venemaa Föderatsiooni välisavalveteenistuse direktor aastatel 2000–2007, armeekindral.
Norra saatis välja viis Vene diplomaati, kes üritasid norralaste hulgast agente värvata – märts 1998
USA-st saadeti välja Vene diplomaat Stanislav Gussev, kes USA väitel kuulas pealtkuulamisseadeldise abil ühes välisministeeriumi konverentsisaalis toimuvat, 1999
Poola kuulutas üheksa Vene diplomaati spioneerimise tõttu persona non grata'ks – jaanuar 2000
Venemaal mõisteti tagaselja süüdi riigireetmises ja Venemaa luurajate paljastamises Ameerika Ühendriikide Luure Keskagentuurile, väidetav Venemaa välisluure illegaalide luurevõrgustiku paljastaja, Venemaa Föderatsiooni Välisluureteenistuse ohvitser Aleksandr Potejev[41]
Hispaanias paljastati illegaal Sergei Tšerepanov.[42]
Harald Alois S[43], Saksamaal tabati austerlane, kes aastatel 1997–2000 püüdis "koguda Saksamaa Liitvabariigi tsiviil- ja sõjahelikopteritööstuse kohta tehniliste uuenduste näidiseid ja dokumente";
2010. aasta 2. augustil peeti Londonis kinni Suurbritannia parlamendi alamkoja liikme Mike Hancocki assistent – 25-aastane Jekaterina Zatuliveter (Екатерина Затуливетер), keda kahtlustati parlamendiliikme assistendina riigikaitsesaladuste alase info lekitamises Venemaale ning saadeti 2010. aasta detsembris Suurbritanniast välja; [44]
2015. aastal vahistati Ameerika Ühendriikides, New Yorgis Vnešekonombanki esindaja Jevgeni Burjakov[47]. Prokuratuuri süüdistuse kohaselt hankis Burjakov piiratud majandusalast teavet, koos 2 kaasmaalase VF kaubandusesindajaga Ameerikas Igor Sporõševi ja ÜRO juures asuva VF alalise esinduse atašee Viktor Podobnõiga, kes olid SVR residendid.