Viljapuu-bakterpõletik

Viljapuu-bakterpõletikuga nakatunud õunapuu oks

Viljapuu-bakterpõletik on gramnegatiivse bakteri Erwinia amylovora põhjustatud taimehaigus, mis mõjutab õuna-, pirni-, küdoonia- ja teisi roosõielisi taimi [1].

Bakterpõletik kahjustab umbes 180 roosõieliste perekonda kuuluvat kultuur- ja looduslikku taime. Haigus esineb harva või nõrgalt kirsi-, ploomi-, aprikoosi-, maasika- ja viirpuu puhul[2]. Lisaks on teatatud ka tüvedest, mis nakatavad muraka perekonda.[3] Selle bakteri patogeensuses osalevad kolm peamist geneetilist määrajat.[4]

Haigust täheldati esmakordselt New Yorgi osariigis, kust see levis väga kiiresti kogu Põhja-Ameerikasse.[2] Haigus viidi Põhja-Ameerikast Uus-Meremaale, kust see 20. sajandil levis mujale maailma, sealhulgas Euroopasse ja Vahemere piirkonda [1]. Euroopa Rahvusvahelise Taimekaitseorganisatsiooni andmetel hävitati aastatel 1971–1972 Saksamaal 18 000 taime ja 175 tuhat põõsast Hollandis. 1989. aastal hävitati Armeenias tuhandeid pirni- ja küdooniapuid. Praegu esineb haigus enam kui 40 Euroopa riigis ja Aasias.[2]

Viimase kahe sajandi jooksul on see patogeen levinud kogu maailmas ja sellest tulenevalt on E. amylovora kantud karantiinorganismiks Euroopa Liidus, kus selle suhtes kehtivad fütosanitaarõigusaktid. [3] Erwinia amylovora on kantud Euroopa ja Vahemere taimekaitse rahvusvahelise organisatsiooni (EPPO) karantiinorganismide nimekirja A2 [2]. E. amylovora saab tuvastada mitmel viisil. Tuvastamine PCR-analüüside abil on enamikul juhtudel usaldusväärne ja tuvastamine MALDI-TOF-mass-spektroskoopia valguprofiilide võrdlemise teel on kiire lähenemisviis. Enamik identifitseerimismeetodeid ei võimalda erinevate tüvede täiendavat alamrühmitamist, mis oleks kasulik epidemioloogilistel eesmärkidel puhangute allika jälgimisel.[1]

Bakterpõletiku levik on võimalik putukate, vihma ja tuulega ning ka põllumajandustööriistaga. Nakatunud taimse materjaliga kauplemine võib samuti haigust levitada. Bakterpõletikust tekitatud majandusliku kahju ei väljendu mitte ainult saagikaos, vaid see kujutab endast hävitavat ohtu tervetele viljapuuaedadele.[2] Haiguse sümptomiteks on pungade, noorte võrsete, lehtede ja õite mustaks muutumine/pruunistumine, taim on saanud justkui tulekahjustusi. Bakter tungib taimesse läbi õhulõhe või putukate põhjustatud vigastuste ja muude looduslike haavade kaudu. Tundlikes peremeesorganismides liiguvad bakterid kõigepealt parenhüümi rakkudevahelistest ruumidest ja hilisemas etapis ksüleemi kaudu, provotseerides sellega soodsates kliimatingimustes ulatuslikke kahjustusi ja mõnikord puu täielikku suremist. Bakteri elutsükkel pole täielikult teada, on teada, et see võib endofüütide või epifüütidena püsida muutuvate perioodide jooksul sõltuvalt keskkonnateguritest.[2]

Bakterpõletiku levikut kontrolli all hoida on keeruline, kuna praegu ei ole saadaval sünteetilisi ühendeid, millel oleks süsteemne toime, mis mõjutavad patogeeni otseselt ja mis võiksid parandada bakterpõletiku kaitset.[5] Bakterpõletiku haldamise lisaraskus on resistentsus antibiootikumi streptomütsiini suhtes keskkonnateguritest.[2] Kõige tõhusam on antibiootikumide profülaktiline kasutamine õitsemise perioodil. Patogeenirakud sisenevad taimedesse õite ja muude looduslike avade kaudu ning on võimelised taimedes kiiresti liikuma ja nakkusi tekitama. Bioloogilised tõrjemeetmed võivad pakkuda paljutõotavaid alternatiive antibiootikumide kasutamise minimeerimiseks või isegi asendamiseks ja resistentsuse tekke leevendamiseks.[3]

E. amylovora on kõrge virulentsusega ning võimeline soodsate keskkonnatingimuste korral kiireks süsteemseks liikumiseks peremeestaimes ja kiireks levimiseks roosõieliste liikide, sealhulgas õuna- ja pirnipuude vahel. Patogeeni sisemine liikumine läbi taimede soonte ja patogeeni võime nakatada õisi, aktiivselt kasvavaid võrseid ja pookealuseid raskendab bakterpõletik haldamist [3].

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ 1,0 1,1 1,2 Available online 6 April 2013. Molecular analyses of Erwinia amylovora strains isolated in Russia, Poland, Slovenia and Austria describing further spread of fire blight in Europe [1]
  2. ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 2,6 Available online 5 February 2018. Fire blight in Georgia [2]
  3. ↑ 3,0 3,1 3,2 3,3 Published: 5 June 2015Virulence Factors of Erwinia amylovora: A Review [3]
  4. ↑ Venisse, J-S., Bamy, M-A., Paulin J-P., Brisset, M-N. Available online 7 February 2003. Received Involvement of three pathogenicity factors of Erwinia amylovora in the oxidative stress associated with compatible interaction in pear [4]
  5. ↑ Aćimović, S. G., Zeng, Q., McGhee, G. C., Sundin, G. W., Wise, J. C. ">Front. Plant Sci., 10 February 2015. Control of fire blight (Erwinia amylovora) on apple trees with trunk-injected plant resistance inducers and antibiotics and assessment of induction of pathogenesis-related protein genes [5]