See artikkel räägib ahvist; teiste asjade kohta vaata lehekülge Washoe (täpsustus) |
Washoe (september 1965 – 30. oktoober 2007) oli emane šimpans ning esimene mitteinimene, kes õppis (piiratult) kasutama ameerika viipekeelt (ASL); osana teadusprojektist, mis uuris loomade võimet omandada keele kasutamise oskust[1].
Washoe õppis kasutama umbkaudu 350 sõna[2], ning õpetas seda edasi ka oma adopteeritud pojale Loulisele[3][4][5].
Washoed kasvatati keskkonnas, mis imiteeris võimalikult täpselt inimlapse kasvukeskkonda, püüdes seeläbi rahuldada Washoe psühholoogilisi vajadusi kellegagi seltsida[6][7][8]
Kui eksperimentaatorid Gardners ja Fouts olid koos Washoega, suhtlesid nad šimpansiga ainult viipekeele abil, vältides vokaalset kommunikatsiooni. Sellega püüdsid uurijad tagada, et Washoed ümbritsev keskkond annaks vaid ühesuguseid juhiseid suhtlemise õppimiseks. Sarnast meetodit kasutatakse ka inimlastele viipekeele õpetamisel.[9]
Pärast keeleprojekti paari esimese aasta möödumist märkasid uurijad, et Washoe õpib viipekeele žeste ka uurijate omavahelist suhtlust jälgides, mis ei ole otseselt mõeldud šimpansile keele õpetamiseks. Näiteks ühel juhul žestikuleeris uurija hambaid pestes teisele viipekeeles "hambahari" – Washoe nägi seda küll pealt, ent ei andnud kuidagi märku, nagu oleks ta žesti meelde jätnud või selle tähendust mõistnud. Ühel hilisemal korral aga hambaharja nähes tegi Washoe kohe õige žesti, millest järeldub, et ta oli selle enne meelde jätnud. Uurijad said aru, et senine meetod – premeerida Washoed pidevalt toidu ja kõdistamisega – võib hoopis õppetööd segada, mistõttu muutsid nad oma strateegiat, püüdes edaspidi lihtsalt luua "soodsat suhtlemiskeskkonda", ilma preemiateta.[10]
Washoe õppis umbkaudu 350 Ameerika viipekeele žesti.[1]
Kinnitamaks, et Washoe oli žesti ära õppinud, seadsid uurijad reegliks, et Washoe peab seda kasutama spontaanselt ja korrektselt 14 järjestikuse päeva jooksul.[11][12] Nende žestide kasutamisoskust uuriti seejärel topeltpimeda sõnatesti abil, mis näitas, et šimpansid olid käemärkide (küllaldaselt) korrektse kasutamise omandanud.[13]
Washoe ja tema kaaslased olid suutelised omandatud sadu käemärke kombineerima, luues uusi tähendusi (mida neile ei oldud õpetatud, vaid mille peale nad tulid ise). Näiteks kui Washoe kaaslane Moja ei teadnud käemärki termose tähistamiseks, tähistas ta seda kombinatsiooniga "METALL-TASS-JOOK"[14] Samas ei ole kriitikud päris kindlad, kas šimpansite sõnakombinatsioonid olid tegelikult sedavõrd intelligentse mõttetöö vili, või pigem olid need näilised sõnakombinatsioonid kolm eraldiseisvat käemärki, mis viitasid kolmele eraldiseisvale objektile/tähendusele[15].
Fouts kirjeldab olukorda, kus üks Washoe hooldajatest oli rase ning pärast nurisünnitust puudus töölt mitu nädalat. Kui hooldaja tööle tagasi tuli, näitas Washoe tema suhtes üles külmust – märgina solvumisest. Hooldaja vabandas Washoe ees ning otsustas talle öelda tõe. Ta žestikuleeris käemärkide abil "MINU-BEEBI-SURI", mille peale Washoe vaatas talle pikalt otsa ning seejärel vaatas maha. Taas hooldaja poole vaadates tegi Washoe käemärgi, mis tähendas "NUTMA", puudutas hooldaja põske ning imiteeris voolavat pisarat (šimpansitel endil ei tule pisaraid). Hooldaja ütles hiljem, et üks Washoe käemärk ütles talle rohkem Washoe vaimsete võimete kohta kui kõik tema oluliselt pikemad ja grammatiliselt korrektsemad laused kokku.[16] Washoe ise oli elu jooksul kaotanud kaks järglast.
Kui Washoele näidati teda ennast peeglist ning küsiti, mida ta näeb, siis ta vastas: "MINA-WASHOE"[17][18]. Šimpansitega elanud ning neid uurinud primaatide ekspert Jane Goodall usub, et see näitab teatavat eneseteadlikkust[18][19].
Kui Washoe kohtus esimest korda teiste šimpansitega, paistis ta kogevat teatavat identiteedikriisi – justkui oleks ta šokeeritud, et ta ei olegi inimene. Aegamisi hakkas Washoe teiste šimpansite seltskonda nautima.[20]
Washoele meeldis ka mängida nukkudega, kellega ta juttu rääkis, keda vannitas ja mängis läbi muid kujuteldavaid stsenaariume[21][22].
Kui Washoega hakkasid tegelema uued üliõpilased, aeglustas Washoe oma käemärkide esitamise kiirust, et uustulnukad teda paremini mõistaksid[23].
Nim Chimpsky projekt püüdis Washoe tulemusi korrata, ent see ei õnnestunud. See pannakse suuresti halva õpetamise, isoleeritud kasvutingimuste ja steriilse laborikeskkonna arvele. Nim Chimpskyt hoiti kogu tema eluaja jooksul tihti puuris; kogu tema õppetöö toimus väikeses laboriruumis. Sellistes oludes elades ei saanud Nim tunda samasugust "emalikku" lähedust ja soojust ning ei kogenud samaväärset "elukogemust", mis on paljude arvates põhjuseks, mis piiras tema kognitiivsete võimete arengut. Sama juhtub ka lastega, kes kasvavad sellistes tingimustes.[24][25][26]
Washoe eksperimentide avaldamine põhjustas viipekeelte uurimise taaselustumise akadeemilistes ringkondades, kuivõrd see tõstatas taas küsimusi keele bioloogiliste juurte kohta[27].