Weltpolitik (saksa keelest Maailmapoliitika) oli Saksamaa välispoliitiline suund 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses, mida juhtis peamiselt keiser Wilhelm II. See poliitika kujutas endast Saksamaa püüdlust saada ülemaailmseks suurvõimuks ja koloniaalimpeeriumiks.
Weltpolitik sai alguse 1890. aastatel ja kestis kuni esimese maailmasõjani. Selle eesmärgid olid Saksamaa mõjuvõimu laiendamine maailmas, oma koloniaalimpeeriumi loomine ja mereväe tugevdamine konkureerimaks Suurbritanniaga. Olulised sammud selle saavutamiseks olid Saksa laevastiku kiire laiendamine admiral Alfred von Tirpitzi juhtimisel, koloniaalne ekspansioon Aafrikas ja Vaikse ookeani piirkonnas ning diplomaatilised pingutused Lähis-Idas, eriti Osmanite Riigiga.
Weltpolitik tõi endaga kaasa tagajärjed, nagu suurenenud pinged Suurbritannia ja teiste Euroopa suurriikidega, Saksamaa isolatsiooni rahvusvahelisel areenil ning seda peetakse esimese maailmasõja puhkemise osaliseks põhjuseks.
Weltpolitik asendas varasema Saksamaa välispoliitika, mida tuntakse kui Realpolitik ja mida juhtis Otto von Bismarck. Realpolitik keskendus rohkem Euroopa-sisestele suhetele.