Werther

Jules Massenet
Johann Wolfgang von Goethe
Marie Delna

"Werther" on Jules Massenet' ooper neljas vaatuses. Helilooja komponeeris selle aastatel 1885–1887 Édouard Blau, Paul Milliet' ja Georges Hartmanni (kes kasutas pseudonüümi Henri Grémont) libretole. Libreto aluseks on Johann Wolfgang von Goethe romaan "Noore Wertheri kannatused", mis põhineb kirjaniku elus tõestisündinud faktidel. Varasemad versioonid ooperist tegid Kreutzer (1792) ja Pucitta (1802). Ooperi maailmaesietendus toimus 16. veebruaril 1892 Viinis saksakeelses versioonis, tõlgitud Max Kalbecki poolt. Prantsuskeelne esietendus toimus Genfis 27. detsembril 1892. Esimene etendus Prantsusmaal anti Pariisis 16. jaanuaril 1893, osades Marie Delna Charlottena ja Guillaume Ibos Wertherina. Etendust juhatas dirigent Jules Danbé, kuid lavastus ei osutunud õnnestunuks. [1]

Sisukokkuvõte

[muuda | muuda lähteteksti]

Aeg: juulist detsembrini 1780 Koht: Wetzlar Frankfurdi lähistel, Saksamaa

I vaatus

Juulikuine koduaed, lesestunud kohtutäitur harjutab oma kuue noorema lapsega jõululaulu. Seda tegevust vaatavad pealt kaks naabrit, Schmidt ja Johann. Charlotte, lastest vanim, valmistub ballile minema. Charlotte’i saatjaks ballil on noor luuletaja Werther, sest tüdruku tulevane kaasa Albert viibib eemal. Werther, keda peetakse üldiselt morniks ja seltsimatuks tegelaseks, saabub ja ülistab õhtu kaunidust. Ta jälgib kuidas Charlotte lastele õhtusööki valmistab ning seejärel lähevad nad koos ballile. Samal ajal naaseb Albert peale kuus kuud kestnud reisi ja tuleb oma pruuti otsima. Ta on pettunud, et Charlotte pole kodus teda ootamas ja lahkub Sophie lohutuseat hoolimata, lubades hommikul tagasi tulla. Werther ja Charlotte jäävad ballilt naasmisega väga hilja peale ja mees on juba naisesse armunud. Tema armuavalduse katkestab teade Alberti kodumaile jõudmisest. Charlottele meenub lubadus surevale emale, ta lubas abielluda Albertiga.

II vaatus

Möödunud on kolm kuud, Charlotte ja Albert, kes nüüd on abielus, jalutavad rahulolevalt kirikusse. Neid saadab Werther. Albert püüab noormeest lõbustada ja ka Sophie üritab teda lohutada. Kui Charlotte kirikust väljub, tuletab Werther talle meelde, milline oli nende esimene kohtumine. Juhtum häirib Charlotte ja ta palub Wertheril kuni jõuludeni Wetzlarist lahkuda. Werther haub enesetapuplaane ja kui Sophie ta sellelt tabab, siis lahkub mees kiirustades. Charlotte lohutab oma õde Sophiet ja Albert mõistab, et Werther armastab tema naist.

III vaatus

Jõuluöö, Charlotte on üksi kodus. Ta loeb Wertheri kirju üle ja mõtleb, kuidas noorel luuletajal läheb. Saabub Werther. Charlotte üritab mitte erutuda ja palub mehel lugeda „Ossiani laulude“ tõlget. Werther loeb värsse, kus luuletaja ennustab oma surma ja kui Charlotte palub lugemise katkestada, on see märk, et naine vastab tema armastusele. Nad embavad hetkeks ja Charlotte jätab kiirustades hüvasti. Werther on otsustanud surra ja lahkub. Albert jõuab koju ja leiab eest masendunud abikaasa. Werther on saatnud Albertile kirja sooviga püstoleid laenata, öeldes selgituseks, et vajab neid reisil. Naise reaktsioon annab Albertitile aimu, et tema abikaasa armastab tõesti hoopis Wertherit. Ta lubab naisel teenrile püstolid anda. Charlotte’i valdab kohutav eelaimus, mis sunnib teda minema Wertherit otsima.

IV vaatus

Charlotte jõuab kohale liiga hilja. Werther on ennast surmavalt haavanud. Naine lohutab teda, kõneldes mehele oma armastusest. Werther palub andestust, kuid sureb siiski. Eemalt kostab laste jõululaulu.[2]


Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ "Werther" Wikipedias
  2. ↑ ""Werther" Teater Vanemuine,". Originaali arhiivikoopia seisuga 11. märts 2016. Vaadatud 10. märtsil 2016.

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]