Yomihon (読本 "lugemisraamat") on Jaapanis Edo ajastul (1603–1868) tekkinud raamatužanr, mille tekkekohtadeks peetakse 18. sajandil Kyōtot ja Ōsakat.
Yomihon’i eeskujuks on hiina novellid, mille stiili ja sisu esimesed yomihon’id imiteerisid.[1] Vastupidi teistele jaapani kirjandusvormidele, mis sisaldasid palju pildimaterjali ja olid pigem episoodilise ning lineaarse struktuuriga, oli yomihon dramaatilisem, keeleliselt ekstravagantsem, struktuurilt terviklikum ning sisaldas rohkem teksti.[2] Yomihon oli teiste Edo perioodil levivate kirjandužanrite kõrval mõeldud rohkem haritud lugejaskonnale, seega ei levinud see nii laialdaselt lugejate hulgas kui muu proosakirjandus, nagu kusazōshi.[1] Yomihoni esilekerkimine tähistas üleminekut jaapani klassikaliselt kirjanduselt kaasaegse kirjanduse maastikule, mis tekkis Meiji perioodil (1868–1912).[2]
Tänapäeval jaotatakse yomihon’id kahte arenguperioodi. Esimest neist kutsutakse Kamigata’ks, mis võidutses ajavahemikul 1750–1800. Sellele järgnes Edo yomihon’ide levik. Kamigata yomihon’ide autoriteks on Takebe Ayatari (1719–1774) ja Ueda Akinari (1734–1809). Neid iseloomustab hiina rahvalugude ümbertõlgendamine, elegantne kirjastiil gabun, mis sarnanes Man'yōshū luulega. Lood olid enamasti ajaloolises kontekstis, sisaldasid budistlikke käsitlusi ja üleloomulikke jõude.[2]
Edo yomihon’ide silmapaistvamateks autoriteks olid Santō Kyōden (1761–1816) ja Takizawa Bakin. Vastupidi Kamigata yomihon’ide õukonnaromantika temaatikale, tõusid Edo yomihon’ides esile sõjajutud Kamakura või Muromachi ajastu miljöös ning kasutati rohkesti hiina fraseologisme. Edo yomihon’id rajasid yomihon’idele tee Edo perioodi kirjandussaavutuste tippu ning tegid need Kamigata arenguperioodi teostest ja eelnevast proosast eraldiseisvaks. Neile oli omane didaktiline toon; tegelaskujude areng; keerukas, kuid seoseline sisu; üleloomulikud elemendid, hiinapärasus ning kõnekeelsete ja klassikaliste fraseologismide segamine.[2]