Zooarheoloogia

Zooarheoloogia on bioarheoloogia haru, mis uurib minevikust pärit loomseid jäätmeid,[1] et mõista mineviku inimeste elu[2] ja käitumist, suhteid inimeste ja loomade vahel ning nende suhete mõjusid keskkonnale. Kõige laialdasemalt käsitletakse kodustamisprotsesse.[3] Valdkond hõlmab kogu loomariiki ning kõige arvukamad loomadega seostatavad leiud on luud, hambad, sarved ja karvad, mõnikord ka muud jäänused.[4]

Teemad

[muuda | muuda lähteteksti]

Valdkond võtab enda alla mitmeid teemasid, mille hulgas on näiteks keskkonna rekonstrueerimine, toimetulekustrateegiate hindamine ning loomade kodustamine ja kasutamine minevikus.[2] Peamiselt kogub zooarheoloogia informatsiooni osteoloogiast. Rohkemate teadmiste saamiseks uuritakse ajaloolisi allikaid, näiteks kunstiteoseid, vajadusel lähenetakse küsimustele morfoloogilisest, biomolekulaarsest või etnograafilisest aspektist lähtudes.[4]

Kuigi zooarheoloogia uurib inimeste ja loomade suhteid ning jätab tavaliselt muu kõrvale, on selles toimimiseks ikkagi vajalik omada baasteadmisi bioloogiast ja ökoloogiast. Peamiselt on vaja tunda skeleti ehitust, et jäänuste abil looma tuvastada. Sama tähtis on ka inimese füsioloogia ja elatusstrateegiate mõistmine. Viimane aitab anda ka infot inimese ja looduse vahelise toitumise osas, sest toit mõjutab luustikku, andes seeläbi infot, kellest ja/või millest inimene või loom toitunud on.

Zooarheoloogia jaoks on kasutatud ka etnozooloogia ja osteoarheoloogia mõisteid, kuigi esimene paneb rõhu inimeste-loomade vaheliste suhete osalejale ning tänapäeval seisneb senini säilinud suhete etnograafilistes uuringutes, viimane küll annab panuse kultuuri-ja majandusajaloo uurimisse, aga käsitleb ainult selgroogseid liike.

Muu kasutus

[muuda | muuda lähteteksti]

Peale olulise mineviku inim- ja loomsuhete informatsiooni ammutamise toob zooarheoloogia võime selgitada inimeste ning loomade koostoimeid sageli kokku selle ala spetsialiste ja metsloomade haldajaid, et pakkuda tänapäevaste looduskaitsetavade jaoks täpseid tõlgendusi. Väli on väärtuslik ka õiguskaitseorganitele, kui inimsäilmeid avastatakse koos mitteinimlike säilmetega.[2]

Zooarheoloogia vs. arheozooloogia

[muuda | muuda lähteteksti]

Kuigi zooarheoloogia ja arheozooloogia mõlemad uurivad loomaluid, on nende rõhuasetus erinev:

Arheozooloogia keskendub ainult loomariigile ja selle eesmärgiks on loomajäänuste uurimisel panna rõhk loomade bioloogilisele päritolule ja liigilistele erinevustele-kujunemisele. Kokkupuuted inimestega ja suhted nendega on teisejärgulised.

Zooarheoloogia uurib loomaluid antropoloogilisest perspektiivist, et saada infot inimeste-loomade vahelistest suhetest ning pigem keskendutakse kultuurilisele perspektiivile. Samas on teema käsitlemiseks hädavajalikud bioloogia ja zooloogia teadmised.[3]

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ "zooarheoloogia". sonaveeb.ee. Originaali arhiivikoopia seisuga 30. oktoober 2023. Vaadatud 24. septembril 2023.
  2. ↑ 2,0 2,1 2,2 "Zooarchaeological Research | Department of Anthropology" (Ameerika inglise). 17. märts 2016. Originaali arhiivikoopia seisuga 30. oktoober 2023. Vaadatud 24. septembril 2023.
  3. ↑ 3,0 3,1 Rannamäe, Eve (2008). "Zooarheoloogiline vaatepunkt Equus caballusele" (PDF). arheo.ut.ee. Vaadatud 24.09.2023.
  4. ↑ 4,0 4,1 Rannamäe, Eve. "Kolm tuhat aastat lambaid Eestis: zooarheoloogiline leiuaines ja emaliinide geneetiline mitmekesisus" (PDF). oes.ut.ee. Vaadatud 24.09.2023.